Mis juhtus? No mis siis ikka juhtus! Kunagi veebruaris kandideerisin ühele stipile. See oli üks mitmest, millele ma tol ajahetkel pabereid sisse andisn. Käisin veel Tiidu käest soovituskirja küsimas, ta andis ka. Ma tean, et see on ehk veidi oma ametikoha ärakasutamine, aga see on terve selle aasta jooksul suht ainus. Ja no kuulge - kui teil oleks võimalik ülikooli rektorilt soovituskirja küsida, kas te ei teeks seda?!? Ma arvan, et see sama kiri triki ära tegigi, sest kõik ülejäänud stipendiaadid on kas magistrandid või doktorandid, ma olen ainus laps selles pundis. Aga et kuhu ma lähen? - Gruusiasse!
See stip on järjekordne Euroopa Liidu projekt integreerimaks kolmandaid riike euroopalikku elu- ja mõteviisiga. Pabereid sai esitada kolme riiki - Gruusia, Armeenia, Aserbaitšaan. Ma valisin Gruusia, ma tegelt täoselt ei teagi miks. Aga see koht on mind kummitanud niinii pikalt juba. Seal on ilus loodus, hea vein ja jällegi hoopi teistsugune kultuuriruum. Küll aga vist kõige tuttavam neist kolmest.
No vot. Ja siis nüüd nii ongi, et järgmisest sügisest olen ma semestrikese Akaki Tserenteli State University´ tudeng. Ülikool asub Kutaisi nimelises linnas, mis väidetavalt on Gruusias suuruselt teine Tbilisi järel. Ma algul olin veidi hirmul, et ma pealinna ei lähe. Peaasjalikult keelebarjääri pärast. Ei räägi mina ju vene keelt ega nemad seal nii hästi inglise keelt, eriti, kui Küprosega võrrelda. Nüüdseks, kui ma olen esimesest šokist üle saanud, on mul tegelt vist isegi hea meel - kogemus Küprosel näitas, et mida väikse koht, seda ehedamad elamused. Pealegi on kindasti pealinnas mõni eestlane, kellega ma kohe sõbraks saan ning kes mind houstida saab. Ma selle pärast ei muretse!
Nüüd proovin ma võimalikult palju googeldada ja raamatuist uurida kohaliku elu-olu kohta. Panin ennast juba kuskile kodulehele kirja ning kohtun ka ühe grusiiniga, kes Eestis õpib. Prooviks see kord väha põhjalikumat ettevalmistuda kui eelmine kord ;P
Ühte asja ma kardan aga küll. Ma kardan, et see ei saa olema nii sujuv ja positiivne, kuna ma teen seda üksi. Või kui ka ma kellegagi rohkem sõbraks saan, siis see ei ole võimalik, et mulle seal järgmine Amaranta vastu jalutab. Sellist õnne ei saagi loota. Aga noh, mis ei tapa, teeb tugevaks!
