Eht eestlaslik sõidustiil - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama!

Lõpud väsivad kuidagi ära mul. Nagu blogimise mõttes... Ja asi ei ole selles, et ma midagi ei teeks! Vastupidi - mul ei ole viimase paari kuu jooksul enne nii palju tegemist olnudki. Ja asi ei ole ainult ka selles, et mul väga kiire oleks - kasvõi jupi kaupa saaks postituse kokku panna. Lihtsalt.. kuidagi vajub ära...

Eelmine nädal oli super, eriti nädalavahetus!! Täis head sööki ja jooki, muusikat ja inimesi. Väga huvitavaid inimkooslusi. Naeru! Sekka pisut kurbust, üks baariletil tantsimine, uus perekond, liblikad, lumi, selle aasta esimene piparkook, täitsa esimene raamatuesitlus..... Mul oli meeldejääv nädal!

See nädal on kuidagi keeruline olnud. Nagu, tore, aga keeruline. Ma olin juba unustanud, kui kehva hüvastijätja ma olen. Nüüd tuleb küll meelde, kuidas ma Küprosel ulgusin viimased paar nädalat. Päris nii hull see kord ei ole, aga väga kurb on küll.

Ma igatsen oma inimesi Eestis ja väga tahan teie juurde tagasi, päriselt! Aga ma tunnen ka, et jätan siia maha äärmiselt võimekad ja ilusad ja toredad ja imetlusväärsed inimesed, kellelt mul oleks nii palju õppida, kelle seltskonda ma naudin, kes minu seltskonda naudivad! Ma tunnen, et minust hakatakse puudust tundma ja see tunne on samal ajal hea ja halb tunne. See on ikka nii äärmiselt eestlaslik, et algul ei saa vedama ja hiljem ei saa pidama... Kogu aeg mingi pisar kraabib kuskil kurgus!

Aga aitab nukrutsemisest! Võtame viimast! :)

Näeme varsti!

Lõpuks juhtus see, mida ma olin juba ammu oodanud-kartnud.

See oli lihtsalt üks eriti veider nädalavahetus. Ma kõigest ei räägi, aga ühest siiski. Nimelt tänasest maršutkasõidust liinil Tblisi-Kutaisi.

Loomulikult ütles bussionu mulle, et väljub nii 30 min pärast, et istugu ma aga sisse. Tegingi nii. Rahvast vaikselt kogunes. Üks must tuli ka. No eks ma eeldasin, et ta üks nendest minu kooli Nigeeria poistest on. Ma ei lasknud ennast häirida.

Mingil hetkel, kui aega oli möödunud juba oluliselt rohkem kui 30 min, tõusis must poiss püsti ja läks bussionuga õiendama, kogu bussi mõtteline toetus taskus. Midagi nad seal õues seletasid, poiss jäi bussi kõrvale seisma, onu läks ära. Ma siis läksin ka õue ja küsisin poisi käest, et mida onu ütles. Must tegi niii suured valged silmad kui mind inglise keelt rääkimas kuulis!

Lõpuks sai ka bussijuhi meelest aeg sinna maale ja me saime teele asuda. Ainult pool tundi lubatust hiljem.

Terve esimese poole teest rääkisime neegripoisiga juttu. Maik on väga vahva sell. Trummar muu hulgas.

Siis tuli bussijuhi lõunapaus. Ja siis läks põnevaks. Nimelt istusid marsa tagumises otsas, ehk siis suht kohe meie taga, kolm kohalikku noorsandi. Esimese hooga hakkasid Maikiga jutlema ja Maik tublisti gruusia keeles pursis vastu! Siis mingist hetkest tulin mina päevakorda. Ja nii see jäi terveks ülejäänud pooleks teeks.

Nimelt rääkis üks noormeestest tsipakene inglise keelt ja see andis talle kohuse ka oma sõpru mulle tõlkida. Mida ta ei osanud, seda küsiti Maiki käest gruusia tõlkena – nii hea Maiki keel nüüd küll tegelt polnud. Igal juhul olid nad väga loomingulised kompliment tehes. Ma ikka nii mitmel juhul hoidsin ennast naerma purskamast. Üks mu lemmikuid oli – your eyes are my life (sinu silmad on minu elu). Ja siis palus ta pidevalt bussijuhil jälle korraks tuled põlema panna, et ta mu silmi näeks. Ja musi tegemise luba palus, seda ta ei saanud. Ja siis mingil hetkel hakkas ta laulma. Terve buss elas ta pingutustele kaasa! Ühel hetkel hakkas bussijuht veel nõu ka andma, poiss tänas, bussitäis rahvast naeris kõhud kõveras.

Eks nad veidikene nördinud olid, kui me Maikiga bussist väljusime ja kohalikud noormehed minu numbrit ei saanudki, aga mis teha. J Igal juhul oli see üks äärmiselt veider maršutka sõit. Aga sellele nädalavahetusele vägagi sobiv!