Eht eestlaslik sõidustiil - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama!

Lõpud väsivad kuidagi ära mul. Nagu blogimise mõttes... Ja asi ei ole selles, et ma midagi ei teeks! Vastupidi - mul ei ole viimase paari kuu jooksul enne nii palju tegemist olnudki. Ja asi ei ole ainult ka selles, et mul väga kiire oleks - kasvõi jupi kaupa saaks postituse kokku panna. Lihtsalt.. kuidagi vajub ära...

Eelmine nädal oli super, eriti nädalavahetus!! Täis head sööki ja jooki, muusikat ja inimesi. Väga huvitavaid inimkooslusi. Naeru! Sekka pisut kurbust, üks baariletil tantsimine, uus perekond, liblikad, lumi, selle aasta esimene piparkook, täitsa esimene raamatuesitlus..... Mul oli meeldejääv nädal!

See nädal on kuidagi keeruline olnud. Nagu, tore, aga keeruline. Ma olin juba unustanud, kui kehva hüvastijätja ma olen. Nüüd tuleb küll meelde, kuidas ma Küprosel ulgusin viimased paar nädalat. Päris nii hull see kord ei ole, aga väga kurb on küll.

Ma igatsen oma inimesi Eestis ja väga tahan teie juurde tagasi, päriselt! Aga ma tunnen ka, et jätan siia maha äärmiselt võimekad ja ilusad ja toredad ja imetlusväärsed inimesed, kellelt mul oleks nii palju õppida, kelle seltskonda ma naudin, kes minu seltskonda naudivad! Ma tunnen, et minust hakatakse puudust tundma ja see tunne on samal ajal hea ja halb tunne. See on ikka nii äärmiselt eestlaslik, et algul ei saa vedama ja hiljem ei saa pidama... Kogu aeg mingi pisar kraabib kuskil kurgus!

Aga aitab nukrutsemisest! Võtame viimast! :)

Näeme varsti!

Lõpuks juhtus see, mida ma olin juba ammu oodanud-kartnud.

See oli lihtsalt üks eriti veider nädalavahetus. Ma kõigest ei räägi, aga ühest siiski. Nimelt tänasest maršutkasõidust liinil Tblisi-Kutaisi.

Loomulikult ütles bussionu mulle, et väljub nii 30 min pärast, et istugu ma aga sisse. Tegingi nii. Rahvast vaikselt kogunes. Üks must tuli ka. No eks ma eeldasin, et ta üks nendest minu kooli Nigeeria poistest on. Ma ei lasknud ennast häirida.

Mingil hetkel, kui aega oli möödunud juba oluliselt rohkem kui 30 min, tõusis must poiss püsti ja läks bussionuga õiendama, kogu bussi mõtteline toetus taskus. Midagi nad seal õues seletasid, poiss jäi bussi kõrvale seisma, onu läks ära. Ma siis läksin ka õue ja küsisin poisi käest, et mida onu ütles. Must tegi niii suured valged silmad kui mind inglise keelt rääkimas kuulis!

Lõpuks sai ka bussijuhi meelest aeg sinna maale ja me saime teele asuda. Ainult pool tundi lubatust hiljem.

Terve esimese poole teest rääkisime neegripoisiga juttu. Maik on väga vahva sell. Trummar muu hulgas.

Siis tuli bussijuhi lõunapaus. Ja siis läks põnevaks. Nimelt istusid marsa tagumises otsas, ehk siis suht kohe meie taga, kolm kohalikku noorsandi. Esimese hooga hakkasid Maikiga jutlema ja Maik tublisti gruusia keeles pursis vastu! Siis mingist hetkest tulin mina päevakorda. Ja nii see jäi terveks ülejäänud pooleks teeks.

Nimelt rääkis üks noormeestest tsipakene inglise keelt ja see andis talle kohuse ka oma sõpru mulle tõlkida. Mida ta ei osanud, seda küsiti Maiki käest gruusia tõlkena – nii hea Maiki keel nüüd küll tegelt polnud. Igal juhul olid nad väga loomingulised kompliment tehes. Ma ikka nii mitmel juhul hoidsin ennast naerma purskamast. Üks mu lemmikuid oli – your eyes are my life (sinu silmad on minu elu). Ja siis palus ta pidevalt bussijuhil jälle korraks tuled põlema panna, et ta mu silmi näeks. Ja musi tegemise luba palus, seda ta ei saanud. Ja siis mingil hetkel hakkas ta laulma. Terve buss elas ta pingutustele kaasa! Ühel hetkel hakkas bussijuht veel nõu ka andma, poiss tänas, bussitäis rahvast naeris kõhud kõveras.

Eks nad veidikene nördinud olid, kui me Maikiga bussist väljusime ja kohalikud noormehed minu numbrit ei saanudki, aga mis teha. J Igal juhul oli see üks äärmiselt veider maršutka sõit. Aga sellele nädalavahetusele vägagi sobiv!

Uued tuuled

Noooooniii, kaua tehtud kaunikene! See ei ole täieliselt minu süü, et käesolev postitus nii kaua on viibinud, siin on lihtsalt jälle mingi Inerneti jamad ning ma saan kasutada ainult Eksploorerit ja talle ka enamus leheküljed ei meeldi. Aga parem Hilja kui Silja!

Teisipäeval, pärast seda, kui olin pühapäeva õhtul 4 tundi Tbilisisse sõitnd, esmaspäeva hommikul tunnikese lennujaama, tunnikese tagasi, endal silmad silmavee soolast punased, ja järgmised neli tundi veel Kutaississe tagasi, kas ma olen teile rääkinud kui kohtuvalt mühklikud on siinsed teed?, sain ma täiesti uue kogemuse osaliseks. Nimelt on minu koduinstituudis komme, et umbes täpselt novembri alguses kogutakse kogu esimene kursus kokku ja minnakse kõik koos ühte vaaaaanaasse ja ilusasse kirikusse, kus siis kirikupapa uutele sõnad peale loeb. No vot, ja nüüd siis oli se päev käes. Minu tund sattus just sellele ajale, seega võttis mu kallis õpetaja mind oma sõpside kampa ja me läksime ka püha üritust tunnistama. Teate, ca 40-aastased õppejõud ei ole mitte paremad kui esmakursuslased – selle 2 tunni jooksul tehti vähemalt 100 poseeritud ja vähem poseeritud pilti! Õhtul võis neid juba FB leida!

Aga tädid iseenesest on väga toredad. Üks räägib ka veits inglise keelt, jube vahva aksendiga. Nii minnes kui tulles oli autoraadio põhjas, sealt tuli vaheldumisi umbes 10 aasta taguseid kassahitte ja loomulikult laulsid tädid kaasa. Minule ootamatult ei pööranud me tagasitulles ülikooli poole, vaid läksime hinkaalisid sööma. Jälle sai palju nalja! Väga tore päev oli.

Ma ilmselt käin siin rohkem teatris kui kodus, sest reedel tegin ma seda jälle - käisin nimelt ooperis. Asi algas hoopis aga sellest, et neljapäeval oli koolis ühe kunagise vilistlase, nüüdse maailmakuulsa dirigendi kontserdikene. Noh, tegelikult oli tema nagu saatejuht ja vahetekstihõikaja kuniks kaks ooperilauljat hinge tõmbasid. Kõik, mis laval toimus, oli väga kena! Aga see, mis moodi saal käitus, tekitas piinlikkust. – Pärast kahte laulu said lapsed aru, et klassikaline muusika ei ole nende jaoks ja hakkasid saalist välja voorima. Suhteliselt vaikselt, aga märgatavalt. Siis ühel hetkel tõusis püsti kõigi kardetud inglise keele osakonna juht, Madonna, ja läks istus ukse juurde. Sellest alates pidid kõik, kes väljumiseks olid ukse juurde läinud, otsa ringi pöörama ning tagasi istuma. Jeeeebus! No ega nad siis sellega ei leppinud! Mingil hetkel läks seal ikka juba müraks kätte ära. Nii ei teagi ma, kas mul oli rohkem piinlik ülikoolis käivate laste pärast, kes ei tea, mida klassikaline muusika endast kujutab, või õppejõu pärast, kes neid lapsi kui lapsi ka kohtles.

Reedel aga siis oli ooper. Mu inglise keele õppejõud sebis mulle kutse. Seal kohtusime ka lõpuks ka  Harryga. Harry on on inglise vanamees, kes ühel jooksuüritusel Triinuga kokku juhtus. Vestlusest selgus, et Harry elab Kutasis ja on inglise keele rääkimise näljas ning minul ju ka ei ole just liiga palju vestluskaaslasi. Nii andis ta Triinule oma nr ja me ühendusime sms-i teel. Proovisime ja proovisime kohtuda, aga ei tulnud välja. Siis lõpuks reedel selgus, et me mõlemad läheme teatrisse ning mis saaks olla parem koht kohtumiseks. Pärast teatrit läksime kohvikusse ja juttu jätkus kauemaks, punane vein aitas ka kaasa. Väga vinge vana on! Sajas kohas eland, veel sajas reisinud. Olemuselt hästi nooruslik! Meil julmalt hästi klappis kohe.

See oli ka ilmselt üks põhjusi, miks ta mind pühapäeval oma kahe kolleegiga koos ühele päevareisile kutsus. Käisime ühe mäe taga, teise otsas olevas külakeses. Mul ei ole nii siirast kohtumist grusiinidega varem olnud! Ma olen täiesti lummatud inimeste külalislahkusest, lõputust siirusest ning naeratustest! Mis sest, et sellest paar hammast puudu oli. Vaimustav! Mul ei ole sõnu,et seda teile vääriliselt kirjeldada... See ongi see Gruusia, mille pärast ma siia tulin!!

Täna proovisin ma kohalikud meditsiiniteenused ära. Kõlbab küll! J

Minust on saanud jah-inimene. Või kui mitte veel päris, siis liigun sinna poole. See on lahe tunne!

PS: Mu maailma parim õde sai uue lapse! Mul on nii hea meel! Õhupallid ja värgid!

Veider maailm, veidrad inimesed sees. Jälle.

Enne kui ma üldse alustan, siis suured tänud neile, kes mul Armeeniat külastada soovitasid!

Ja tegelikult pean ma alustama veidi varem kui päris Armeeniasse minekust. Mulle tuli mu kõige rännuhimulisem sõber külla - Amaranta. (Kes meiega alles nüüd liitub, siis Amaranta on hispaanlanna, kellega me Küprosel korterit jagasin ja kes sellest saati mu vaat et lähin sõber on. Praegu elab ta Kreekas, enne seda on elanud või pikemalt viibinud Hispaanias, Hong Kongis, Mexicos, Küprosel. Suht estofiiliks olen ta juba kasvatanud ka :P )

Ta saabus neljapäeva öösel vastu reedet. Ja öö on tegelikult siis nii 5-e ajal hommikul. Jüri oli piisavalt lahke ja nõus teda autoga ära tooma, sest enamikel juhtudel ei asu lennujaamad kesklinnas nagu Tallinnas. Esimese hooga pidime ka Jüri juurde ööseks jääma, aga seal olid mingid peredraamad, mis muu hulgas kätkesid endas mängupõrgut ja kaklust ja traumapunkti, ning nii maandusimegi hoopis kõik kolmekesi Jüri sõbra pool. Kes ühtlasi on ühe mu (vist juba endise) siinse vend.

Kujutage ette, et olete kaks nädalat ainult küpsiseid söönud, on südasuvi, palav, ja muud ümberringi ei ole kui saepurukuivad küpsised. Ja siis äkki ilmub kuskilt küps külm arbuus välja. Seemneid ka sees ei ole! No vot niisugune tunne on üle tüki aja head sõpra näha! Ja ta saabus ka nii õigel ajal - mäletan, kuidas Küprosel umbes selle aja peale sügav kopp ette tuli.

Kuna ma ei või teada, mis tarbeks mul kohalikke vaja võib minna, siis ma siin pigem olen hea võmm. Amal aga polnud kaotada midagi ja nii pani ta nii mõnegi gruuslase õhku ahmima ja punastama. Teiste hulgas Jüri. See oli lahe! Sest Jüri üldiselt muidu teab kõike, kõigest, kõige paremini. Ama aga snäppis vastu nii mis laksus. Mul oli nägu naeru täis, Jüril suu vett.

Aga Armeenia!

Plaan oli minna maršutkaga. Peatusest võtsime aga hoopis auto ja autojuhi. Jumal tänatud, et meil Triinu oli, tema vene keel ja reisiplaneerimisoskus olid suurepärased! Me tarbisime seda autot ja ta juhti veel kahel korral - üks päevareis ja tagasitulek - ja igal võimalusel ostis juht tee äärsetelt müüjatelt puuvilju või liha või muud. Me olime kindlad,et tal on on mingi hiigel suur pere ja kuri naine, kes käsib mehel süüa koju tuua. Pärast tuli muidugi välja, et vanahärra elab oma suhteliselt väikese ja ohutu välimusega proua ning ühe pojaga Jerevani servas. Proua ei ole kole koll, täitsa tore näis!

Ma Armeeniast liiga pikalt ei räägi. Mõned pildid panin ka üles. Üldiselt ma soovitan kõigile! Peatuspaigaks Jerevan ja sealt siis päevareisid siia ja sinna. Fantastline! Ja väga odav! :P

Ma arvan, et ma olen võimeline välja valima kaks lemmikumat hetke. Esiemene oli, kui me ühelt õhtusöögilt kodu poole jalutama hakkasime ja tantsivad purskkaevud avastasime. Nii ilus ja äge oli, et me hakkasime ise ka tantsima! Poitsei veits vaatas, aga pigem sõbralikult! :P Teine hetke oli viimase päeva hommik, kui me Amaga avastasime ühe imearmsa veinipoekese/kohviku. Rääkisime omanikuga maast ja ilmast ja veinist. Jõime klaasikese, tükike juustu juurde, ja nautisime umbes 20-kraadist päikesesooja novembrit! Vaimustav...

Mingi hetk tulime tagasi. Tahtsime tulla teist teed pidi, et ikka reisist viimast võtta ja Armeeniat võimalikult palju uudistada. Autojuht ütles, et pmt pole probleemi. Ta peab ainult korra helistama, sest paar päeva tagasi oli seal kandis azeritega veits tulistamiseks läinud... Äää... ok!? Meie pihta keegi sihtida ei tahtnud.

Piiri peal korra küsiti, et kes me oleme ja mida me tahame. Minu käest, ei tea miks... Vastasin ausalt ja salgamata. Millegi pärast oli meie autojuht küll oma kaks kotti meie kottide juurde pannud. Välisel vaatlusel oleks arvanud, et tegemist on meie asjadega. Ma kottide sisse ei vaadanud, ma ei tahtnud teada, et meie onu millegi kahtlasega tegeleb. Jätsin endale arvamuse, et nii oli lihtsalt parem kotte paigutada...

Ma nii armastan seda, et siin on veel soe! See teeb meele nii heaks, kui saab T-särgi ja teksadega õues jalutada. Nii näiteks jalutasime üks päev nii 6km korda kaks Amaga ühte väga ägedat koobast vaatama. Tee ääres anti meile ühest hoovist veel kotitäis hurmaasid ka kaasa. Istusime mättale ja sõime, meie kõrval nosisid vabalt jooksvad notsud, eemal ammuuusid vissid, sekka kaagutasi kanad - issanda loomaaed missugune!

Ühel saatuslikul õhtul jõudsin järeldusele, et kohalikud noormehed on ikka kapid küll. Ühe tõttu sain oma nina verd jooksma! Okokok, see ei ole nii nagu paistab - me mängisime jalkat ja jooksime kokku. Aga oli minu nina ja seal tuli verd, niiet.... :P

See nädal peab tubli olema ja kõik kooli- ning tööasjad rea peale saama. Ja tegelikult tuleb maha istuda ja veel alles jäänud aeg, mida polegi teab mis pikalt jäänud, ära planeerida.

Tervitan teid!

PS: David tuli Eestist tagasi ja tõi mulle musta leiba. See maitseb niii hea!

"Poisid, poisid, vadake te ette. Tüdrukuid on sirgumas nii blonde kui brünette"

Mõtlesin selle peale, et kas on imelik, et minu kohalikud sõbrad nii umbes 95% ulatuses meesterahvad on. Noh, et .. teate küll! Aga siis otsustasin, et ei ole imelik, sest minuvanused naised on lihtsalt juba mehel! Kasvatavad kodus lapsi ja ei tule õhtuti õlut jooma. 

Seega ei ole see kuidagi kummaline või sellele ei pea pöörama ekstra tähelepanu, et ma nii umbes nädal tagasi ühe uue kohaliku noormehega tuttavaks sain :) Tore noormees on. Võib ka olla, et olukorras, kus keeleoskus paneb suhtlusvõrgustikule nii suured piirid, tunduvadki sinuga sama keelt rääkivad inimesed tavalisest toredamad :P Igal juhul on meil juba olnud täitsa mitu sisukat vestlust. Näiteks soolisest võrdõiglikkusest, Stalinist, Gruusia-Venemaa poliitilistest suhetest... Noh, ikka "päris" teemad, mitte lilled ja liblikad.

Kolmapäeval käisime jälle väljas. Rääkisime ta vennast. Ta kinkis mulle peotäie vene komme, mida ta hea sõber, kes praegu Gruusiat külastab, kaasa tõi.

Neljapäeval läksin Tbilisisse. Jüri tuli mulle vastu, tal oli vaba päev. Läksime suht suvalisse kohta sööma. Ja üllatusüllatus - selle eelmise noormehe vend koos tolle Vene sõbraga oli ka seal! Nad on ju kõik Kutaisist pärit, koguni ühest naabruskonnast, seega omavahel sõbrad.  Ma olen ikka mõelnud, et Eesti on väike koht. Tuleb välja, et Gruusia ka!

Käisime veel veits pealinna avastamas ja õhtul läksime kinno Mandariine vaatama. Minge teie ka! See on väga kena film! Ja teie film hakkab suure tõenäosusega ka õigel ajal pihta, mitte ei jää pool tundi hiljaks nagu mul, nii et kommid peaaegu juba enne filmi algust otsa said. Aga film on tõesti kena. Nats on liiga traditsioonilise lõpuga, aga mulle üldiselt meeldis. Kuigi tekstist sain ju ainult poolest aru - film oli eesti ja vene keeles, gruusiakeelsete subtiitritega. Mina lahkusin saalist pisarad põski mööda alla voolamas. Jube veider tunne oli ka kui Gruusia pealinnas eesti keel kinolinalt vastu peegeldas.

Reedel ma uitasin omapäi Tbilises. Nii ilus linn! Ja see on äge tunne, et ma natunatukene juba oskan orienteeruda ka. Ja metro ei ole üldse nii hirmus enam. Ma panin paar pilti ka FB üles. Mu lemmikud on igasugu kujukesed linnas. Näiteks sildadel või parkides või lihtsalt keset tänavat. Mõnusa positiivse hingamise annavad!

Reede õhtupoolikul oli mind ja Triinut kutsutud Jüri poole tema ema kokandustundi. Loomulikult selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, oli emal praktiliselt kõik tehtud! Küll aga sain ma vähemalt oma esimese hatšapuri ise kokku mätsida. Päris lahe oli! Ja maitsev! Ja üldse mitte keeruline. Kindasti teen koju tulles ka. Ema tehtud toidud olid loomulikult ka väga maitsvad. Laud oli lookas. 

Nädalavahetus oli see kord ikka vapustav! Käisime koopalinna Vardzjat vaatamas Armeenia piiri ääres. Mulle ei mahu pähe kuidas nad said esiteks sinna need koopa teha, teiseks nendes elada! Ok, Georgi (Triinu tuttav) seletas, et koopa alged on looduslikud. Sellegi poolest nii sügavaid õõnsusi ja käike uuristada on ikka hull töö. 

Öö oli lühike, sest seltskond oli hea. Lisaks Triinule ja Georgile ka viimase sõber Lexo. Hommikul absoluutselt vapustav jalutuskäik sügiseses metsas ja suplus sulpuri vee vannis. Nüüd oleme noored ja ilusad igavesti!

Mõnus oli!

PS: Ma avastasin siin ühe suuuuuuuuure turu, nüüd ei ole mul enam kunagi igav! :P

PSPS: Kohalikud on väga toredad, aga teie olete ikka palju toredamad. Ärge üldse arvake, et ma teid olen ära unustanud!!

"Mida teie arvate kultuuri tootestamisest?"

Nii piinlik on. Päriselt. Ma ei otsi vabandusi, neid lihtsalt pole. Ma ei luba, et nii enam ei juhtu - ei tahaks oma sõna murda. Ma ei palu kergemat karistust, ma ei ole seda väärt! Ma püüan parandada, mis võimalik, heastada, kuidas oskan.

Ma kirjutan täna kultuurist, sest kultuuriotsingutele ma ju Gruusiasse tulin. Proovin olla võimalikult subjektiivne, lähtuda enesekesksusest.

Kohvikukultuur

Üldselt on siin mulle jalgu jäänud pigem pubilikud söögikohad, kus juba uksest sisse astudes saad aru, kas täna hatšapurit pakutakse või mitte. Enam jaolt mõnusad kodused toidud. Küll aga ei saa teeninduskultuuri võrrelda Euroopaga, kus klient kuningas on. Pigem üleolevad, kohati lausa ülbe mulje jätvad ettekandjad. Hiljaku leidsin esimese koha, kus üks väike ruumike ka suitsuvaba on! Mõne asjaga harjub ikka kiiresti - alles see oli, kui ka meil vabalt suitsetada võis.

Minu täielikuks üllatuseks oli reede enne eelmist, kui me pundi ameeriklastega läksime kohalikku Hiinalinna. See on linna servas paiknev tõkkepuuga eraldatud ala, kus reaalselt ongi tehased ja elumajad ja hotell. Hotell, mille restoranis sain ma oma esimest pärispäris hiina toitu. See oli lihtsalt imeline! Ma ei armasta teatavasti teravaid elamusi köögis, aga see kord olid nad lihtsalt liiga head, et neist loobuda. Fantastiline!

Veel üllatas mind enam kui meeldivalt üks mõnus lounge, vastava elava muusika ja sisustusega. See oleks kohe üks mu lemmikkohtadest, kui seal parem ventilatsioon oleks. Koju tulles haises mu rinnahoidja ka sigaretti suitsu järele!

Teatrikultuur

Käisin teist korda teatris oma siinoleku ajal. Kui esimene kord oli Kanadast pärit trupp, siis seekord kohalikust pealinnast. Jah, etendus oli gruusia keeles. Jah, ma sain aru umbes 5st sõnast terve selle kahe ja poole tunni jooksul. Ei, mul ei olenud igav.Kui isegi etendus selleks ehk paari korral juhust andis, siis publiku vaatamine oli ka väga lõbus. Ma tegelt ei läinud sinna omavoliliselt - mu ülihoolitsevad õppejõud ostsid mulle pielti ja teatasid, et me nüüd lähme ja mis mul muud üle jäi, kui nõustuda :P

Trennikultuur

Olen otsustanud, et minu gruusia tantsu tantsija karjäär vist ikka ei vea välja. Ja seda, ma ütlen teile, mitte selle pärast, et ma nii kohutavalt saamatu oleks! Mulle lihtsalt absoluutselt ei sobi see, mis moodi siin see trenn välja näeb. Saal on pisike, no ikka pisike! Meil on kokku umbes 50 inimest. Koos on nii need, kes aastaid tantsinud on, kui need, kes sel aastal liitusid (nagu mina). Kui Eestis on järjekorrad selleks, et oleks süsteem, mille järgi kõik proovida saavad, siis siin on järjekorrad selleks, et kogenud tantsijad saaks ette trügida ja noored häbelikult sellel sündida lasta. Platsi peal harjutades niikuini on esirida, see tähendab peeglite esine, vaid vanade päralt! Kõik nügivad üksteise kaelas, vanad on peale vaadates juba negatiivselt noorte suhtes häälestatud. Uute õpetamisele suurt aega ei kulutata - õppigu vanade pealt! Sest inimestest pungil saalis tagumisest reast piiludes saabki ju nii hästi õppida! Üldiselt selles rühmas lahkuvad tüdrukud, kui nad rasedaks jäävad, ja poisid, kui nende kondid trikkidega katki lähevad. Saate aru, olen veidi ärritunud... Hullult edavad on nad ka - ainult peeglis sätiks end. Ja oleks siis, et teed ennast partneri jaoks kenaks - ei! Nende tantsud küll segarühmale, aga partneritest on neil jumalast suva.

Oh... Igatsen oma higiseid, armsaid, naljatavaid, naeratavaid, teineteist hoidvaid...

Tunnikultuur..

..on üldiselt selline kaheksanda klassi sarnane. No äärmisel juhul keskkool, aga mitte mingil juhul ülikool. Ikka ja endiselt õpitakse, kui õpitakse, emale või õpetajale, mitte mingil juhul endale. Lobisemine, spikerdamine, aja viitmine.... kvaliteedist ei hooli tudengid nagu üldse. Ja nemad kusjuures kõik maksavad oam õpingute eest, küll vanemate rahaga.

Ühe seiga pean ma oma ämbrist ka rääkima. Minu gruusia keele õpetaja seletas mulle kellaaegasid. Olin selleks ajaks juba nii kaks tundi mõistatanud, mis ta mulle oli rääkinud - tuletan meelde, et minu tunnid on gruusia ja vene segakeeles, viimasel ajal isegi pigem vaid gruusia keeles. Seletab siis mulle neid aegu ja no ma ei saa aru, nii kohutavalt ebaloogimile süsteem! Ja siis me seal vaidleme - tema gruusia keeles, mina eesti keeles. Vähemalt võrdne seis - keegi kellestki aru ei saa!

Kunsti ei ole kunsti teha. Kunst on kunstis kunsti näha! Sama käib kultuuri kohta! :)

Pildikesi pargipingilt

Ma istun pargis, juba mitmendat tundi, sest lihtsalt nii ilus on olla. Ilm on fantastiline! Ma olen kerge kampsuniga ja mul on palav - on oktoobri keskpaik.

Ma vaatan varblasi, kes peaaegu ülbelt mu pingi alt tsifka koori nokivad ja minust üldse välja ei tee. Olgu kaaluvahe milline tahes, nemad on siin kuningad ja üks heledapäine turist ees või taga ei sega nende päevatoimetusi.

Mu kõrval pinkidel istuvad paarikesed. Nii aralt, nii armsalt. Ma kujutan ette, kui põnev see võib neile olla - emad ja isad ju ei tea! Ja ei saagi teada. Enne, kui noormees pudeliga kosja tuleb. Ainult natukene võivad sõrmeotsad puutuda, natukene võib põlv vastu põlve minna. Ainult hetkeks, punastavad põsed saatjaks, tohib ühe pea teise õlal puhata.

Minust vasakul on Valge Sild. Kuskil on ka Punane. Kui silmad kinni panna, võiks häda pärast veekohinas ka midagi kodust kuulda. Aga päris ära ikka ei peta. Valge Sild on jalakäijatele ja see on tore, sest viimane asi, mida pargis kuulda tahaks, on autode müra. Jõgi, mis silla alt läbi voolab, on hoogne, rutune. Kala siin püüda ei saa. Nii ma arvan, sest ühteki kalameest näha pole.

Mustlasi küll on. Jälle tulevad need küllalti räbalates lapsed sente lunima. Kummaline on see, et nad ei tundu kurvad. Nad ei käi koolis, neil ei ole erinevaid huviringe, ma arvan, et nad ei söö iga päev midagi head, ei mängi uue arvuti või telefoniga, aga nad ei näi kurvad. Kas on see tuimus ja kaitsekilp? Või on see siirus, mis meile tõelisi väärtusi meelde peaks tuletama?

Mu lähedale tuleb punt noormehi istuma. Nendega on ka üks väike poiss. Noored mehed räägivad midagi poisile. Poiss tuleb, nii ääri veeri kui võimalik, minu poole. Sirutab oma käe ja annab mulle kohmetunult kolm pähklit. Ta on need ka juba ära koorinud, et mul aga parem süüa oleks. Tänan teda. Enne, kui jõuan talle šokolaadi vastu pakkuda, on ta juba läinud. Kõige parema maitsega pähklid, mida ma olen eales saanud!

Pilv tuli. On aeg koju minna.

looder nagu ma olen

Tegelt oleks pidanud juba mitu päeva tagasi postituse posti panema, aga ei olnud viitsimist. Või no ma teen seda tavaliselt pühapäeviti, aga see kord olin pühapäeval veel kodust ära ja see lõi rütmi kõik sassi.

Igal juhul oli eelmine nädal ära. Ja see tähendab, et sellest tasub kirjutada. Ega nädal pole süüdi, et mina laisk ja lohakas olen.

Teisipäeval oli koolis üks USA professoriproua. Ja kõik, mis on inglise keeles, sinna mind ka suunatakse. Tädi tuli kohalikele elektrit tooma või jalgratast näitama. Okok, see oli tegelt kuri nali. Ma olen kindel, et ta on hea südamega naine ja tahab ainult parimat. Aga kuna mul õnnestus temaga rohkem aega veeta, siis jõudis ta mulle mitte liiga positiivse mulje jätta. Siuke.. Ülevalt alla vaatav. Tõeline oma riigi ehk ameerika patrioot. Aga jälle oli hea kellegagi vabalt vestelda.

Teine teema, millega me eelmine nädal tegelesime, oli doonorlus. Nimelt tahaks ma eeskuljuliku doonorina ka siin oma kohust täita. Siin seda süsteemi suurt polegi... Vaatab, mis sellest saab. Ega mu lootused just kõrged pole.

Neljapäeval juhtus lihtsalt kõiga armsam situatsioon üldse! Ma olen veits tõbine olnud siin viimasel ajal ja siis üks õppejõud ütles mulle, et ma pärast loengu lõppu tema kabinetti tuleks. Läksingi. Ta siis ütleb, et tema on õpetaja ja talle ei või vastu vaielda ja andis mulle suure purgi vaarikamoosi ning mett, et ma ikka kiiremini terveks saaks. No niii tore! Ma siis kohe tegin ka vaarikateed ja aitaski!

Reedeks oli meid Triinuga Eesti Saatkonda kohvile palutud. Nii ilus maja! Päriselt! Ilmselgelt oleks töötegemiseks teistsugused ruumid paremad, aga vaevalt et nad ilusate ruumide üle liiga väga kurdavad. Ja tegemist on ikka tõelise Eesti nurgakesega Gruusias - seal on ka saun! :) Ja väga tore "pererahvas". Kindasti loodan nendega veel kohtuda.

Laupäeva varahommikul tuli Jüri meile järgi ja me seadsime suuna Tusheti poole. Niiiiiiiiiiiii pikk sõit oli! Jeebus! Aga no nii ilus oli ikka ka. Pilte saate FB vaadata. Esimese hooga oli plaan teha kahepäevane trip hobuste ja kogu muu naljaga. Siis tuli aga välja, et seal oli juba tükk maad lund sadanud ja tee on blokeeritud enne tippu. Egas midagi, tulime aga tagasi. Mis ehk ei olnudki kõige halvem variant, sest nii mina kui Triinu olime veits nohused.

Kui olime juba Tbilisile lähenemas, siis vajus mingi hetk Jüri ikka väga ära. No mis ime - me olime selleks ajaks umbes 10 tundi ratastel olnud. Ma siis võtsin julguse rindu ja istsin ise selle valge Niva rooli. Ausalt, ma olin enesele lubanud, et no Gruusias ma küll autot juhtima ei hakka! Never say never, huh. Ja väga hästi sain hakkama, muide! Kõik asjaosalised, seal hulgas Niva kinnitasid mu sõnu.

Pühapäeval nautisime Tbilisi festivali. Õhtu lõpetas ekspatide veini ja juustu pidu. Tore!

Esmaspäeval ootas mind kohtumine Noorsoo- ja spordiministeeriumiga. Keps suht värises all. Aga ilmselgelt mõttetult. Ametnik, osakonnajuhataja, kes mind seal vastu võttis, oli teksades ja kampsuniga, kabinettide vastas on suur spordisaal, kus parasjasti käis koss, ajaarvamine ja asjaajamine käivad veel rohkem seinast seina kui Küprosel. Ma ilmselt jätkan küll nendega koostööd, aga enam ma end selleks puhuks üles ei löö.

Olen siin juba kuu aega olnud, muide :)

Minagi olengi Nigeeria poiste valge sõber :)

Oma gruusia keele tundudest olen juba rääkinud, aga lihtsalt ühe killukese pean veel lisama. Minu enda õpetaja oli see nädal Türgis konverentsil, nii et minuga tegeles sekretär. Mis nüüd nii väga tegeles - andis mulle aabitsa, kust ma siis pidin vihikusse ärakirja tegema ja hiljem seda lugema. Nii moodi tähe kaupa nagu meilgi on. Jõuame siis ühe toreda täheni ja ma ütlen talle, et ma ei suuda seda hääldada. No see lihtsalt ei tule välja mu kurgust. Samal ajal oli üks teine selle osakonna õpetaja seal ruumis. Otsis siis venekeelse transkribeerimisraamtu ja proovis mulle selgeks teha, kust see häälik peaks tulema. Lõpptulemus oli see, et mina, sekretär, üks teine admin töötaja ning see uus õpetaja oleme kõik minu laua kohal ning ülipüüdlikult kraabime kurgust seda totakat häälikut välja. Kui keegi välismaalane oleks sel hetkel sisse astunud, oleks ta küll kreepsu saanud. Aga hääliku saime kätte! Vähemalt selleks korraks.

Inglise keele tüdrukutega olen siin nüüd paaril korral ka väljas käinud. Nad on väga toredad. Üks on umbes sama rase kui Merle, seega saan nii enam vähem arvata, kas minu oma mahub veel uksest sisse või mitte.

Tegelt on see ikka hirmutav kui palju rasedaid koolis on! Ja kõik loomulikult abielus. Kuna siin enne pulmi suurt mehkeldada ei või, siis abielluvadki noored väga varakult ja saavadki 20selt oma teise või kolmanda lapse. Kreisi!!

Üks väga tore, ma ütleksin selle nädala kõige toredam juhus oli kolmapäeval. Läksin üles Davidi (see välissuhete onu) kabinetti midagi küsima ja seal ajasid ühe teise töötajaga parajasti ka kaks musta neegripoissi omi asju. Kui nad kuulsid, et ma inglise keelt räägin, läksid nende veits kollakad silmad nii suureks, et reaalselt musta naha taustal ebainimlikud näisid. Tegid siis minuga ka juttu. Seletasin neile, et mis ma siin teen ja et loomulikult võime edaspidi suhelda ja rääkida ja värki. Vahetasime numbreid ja leppisime kohtumise. Posid olid nii õnnelikud! Mina olengi nende esimene valge sõber, need on nende endi sõnad! Õudselt vahva. Ja neljapäeval käisimegi väljas ning kas see oli tore, hariv, huvitav, mul tuli siuke provotseerimituju peale. Teate küll miuke ma siis olen! Aga sõpradena lahkusime ja ma ootan huviga järgmist trehvamist.

Ma ei teagi, mis ajast alates aga no nii paar aastat on Kutaisi, ja ilmselt ka mõne muu linna juures, toimimas ettevõtmine Happy Hour. See tähendab seda, et siia vabatahtlikku teenistust või miskit muud sarnast tegevad ameeriklased kogunevad ja veedavad reede õhtu väljas kohalike soovijatega inglise keelt rääkides. Nagu natuke avatud sõpruskonna moodi värk. Ma siis vaatasin kah see kord, et mis moodi nad välja näevad. Täitsa inimese moodi! Ei olnudki suure heategija nägu peas. Ja ma pean ütlema, et ikka kuradi hea oli vahelduseks vabalt vestelda, mõtlemata, kas vestluspartner ka kõigist sõnadest aru saab. Uuel nädalal ei ole mind reedel siin, aga kui olen, siis võtan hea meelega õnnelikust tunnist osa.

Kui ma nüüd juba kolm nädalat tagasi siia tulin, siis kirjutasin couchsurfingusse, küsimaks soovitusi, kuidas kiiremini sisse elada. Teiste hulgas vastas mulle ka üks noormees, kes oli paar aastat tagasi olnud Tartus vahetusüliõpilane. Ta oli natuke liiga agar ning sinna ma selle tol hetkel jätsin. Nüüd neljapäeval ta kirjutas uuesti, et on Kutaisisse tulemas ja et kui mul on aega võiks kohtuda. Mõtlesin,et tühja kah! ei saa ju kogu elu pabistada. Laupäeva õhtul saime kokku. Ja ma tegin väga õigesti!

Jüri, nii võiks teda eesti päraselt kutsuda, on lahe tüüp. Palju reisinud, räägib korralikult inglise keelt, teenib piisavalt, et ma ei pea mulle välja tegemise pärast ebamugavust tundma, omab autot ning pakub end Gruusia vastamisel sohvriks.

Ja nii me täna, see on siis pühapäeval, läksimegi lähedal olevat kirikut kaema, mis kuulus ja puha pidi olema! Jõuame sinna, vaatame, et kaks bussitäit turiste on just saabunud. Jüri arvas, et tegemist on kas venelaste või ukrainlastega. Mina siis vaatan inimesi ja näen, et sealt vaatab mulle vastu saarlane! Saad sa aru, kui suur kokkusattumus!! Tõepoolest oli just grupp eestlasi kah just seda kirikut vaatama tulnud. Ma ei teagi, kellel nägu kõige rohkem imestust täis oli - minul, tuttava saarlasel või Jüril! :D Väga emotsionaalne! Ja kirik oli ka kohe palju kenam :P

Ma olen nädala jagu ka kohaliku rahvatantsurühma trennides käinud. Need toimuvad IGA päev, korraga poolteist tundi. Ehh... Noh, tantsuinimese nurga pealt on väga põnev ja huvitav vaadata. Eriti kui noormehed tantsivad. Aga tantsijana ei saa ma just liiga paljust aru. See on ikka palju kiirem ja pööretega ja nad liigutavad käsi ka veel seal juures. No ma ei tea... Mõtlesin, et käin selle nädala lõpuni ja siis uuest annan alla.

Aga siis tuleb treenerionu iga tunni lõpus jälle mu juurde ja naeratab ja paitab pead ja ütleb, kui väga tubli ma ikka olen. Viimati pakkus mulle, et tema ja üks tüdruk võime mulle eratunde anda, sest ilmselgelt on mul ikka täiega potensiaali ja annet ja värki! No toretore! Kuidas ma siis siukese jutu peale ütlen, et ma ära lähen? Ei ütlegi! Nii tantsin ma esmaspäeval aga jälle. Vähemalt püüan. Selles mõttes on muidugi hea, et kui vaadata tuleva suve Tantsupeo tantsude peale, siis ei olegi lubatud mul väga vormist välja minna ja kerge liigutamine on ainult tervitatav kõige selle kohaliku toidu taustal. Kuljuse mehed, ma luban, et liiga palju juurde ei võta!

Järgmisel reedel jälle pealinna. See kord saatkonda kohvile!

Teine nädal ja selle valud ning rõõmud

Kolmapäeval läksin Davidi kontorisse, et lõpuks ja kõige lõpuks seada paika kõik asjad, mis puudutavad mu õpinguid.

Alustasime kõige pealt inglise keele osakonnast, kuna seda tädi ta mäletatavasti kardab. Astusime kabinetti, aga tädit pole. Siis nad seal mingi teise naisega veidi räägivad ja me lähem sealt toast ära. Astume sisse ühte klassiruumi. Mind tutvustatakse mu tulevasele õpetajale ja David lahkub - noh, kohtume siis pärast! Ääääää.... Mida? Ma jään siia? Nõnda, lambist?? Ok!

Väga armas klass. Umbes 15 tüdrukut, kes kolmandal kursusel inglise filoloogiat õpivad. Esimene harjutus on stiilis I like coffee, you like tea. Aga seda ainet võtan ma ausalt ju ainult selle pärast, et mul oleks ka mõni eakaaslasest tuttav. Kindlasti on tore ka professorite ja rektoriga läbi saada, aga vaevalt nad minuga reede õhtul välja tulevad :P

Järgmine koht on pedagoogika osakond. Seal hakkab nüüd nii olema, et neil küll ühtegi inglisekeelset loengut pole, aga on kaks tädi, kes mingil määral inglise keelt räägivad. Nad hakkavad siis nüüd vaheldumisi minuga ühes loengus kaasas käima ning sünkroontõlget tegema. Teisipäeviti on kaks tundi teooriat ja neljapäeval tund praktikat. Mul ei ole õrnemat aimugi, kas üldse ja kuidas see tööle võib hakata, aga no nii armas on, kuidas nad on valmis nahast välja pugema mu heaks.

Nüüd gruusia keele õppetooli. Paneme paika, et mul hakkab olema 5 tundi nädalas üks ühele loengut. Sain kohtumised ka nädale keskmistele päevadele, et kui mul mõni nädalavahetuse trip pikemalt läheb, siis ei puudu ma loengust. Esimene kohtumine on järgmisel hommikul. Natuke ärevust on kah sees, aga miski ei lõhna selle moodi, mis mulle neljapäev reaalsuses toob.

Rektoriga ning Davidiga lepin siis jooksvalt ajad kokku. Lisaks käisime rääkimas ka rahvatantsu õpetajaga, kes kas ei saanud aru, mida ma tegelikult tahan, või on tõesti rõõmus selle üle, et ma nendega liituda soovin järgmiseks paariks kuuks. Esmaspäeval on esimene trenn.

Ja jõudis kätte neljapäev, mida ma meenutada ei taha. Lähen aegsasti oma gruusia keele õppejõudude kabineti juurde ja vaatan sisse. Seal naeratatakse mulle vastu ja millegi pärast tõuseb oma toolilt osakonna juhataja. Tädi, kellega David on kõigil kordadel, mil me seal käisime, rääkinud, gruusia keeles, ainult gruusia keeles. Ja seda selle pärast, et tädi ei oska inglise keelt. Üldse! Issaannd jumal!! Nagu ma Fb juba ka kirjutasin - inglise keeles kreeka keelt õppida oli köömes vene keeles gruusia keele õppimise kõrvalt!!! Ma tõesti tänan sõpru, kes mulle jõudu ja jaksu soovisid, mul läheb seda enam kui kindasti vaja.

Reede aga oli tore. Ma sõitsin Tbilisisesse! Triinul on väga kena kodu! olen vägaväga kade. Viinamarjad ja viigimarjad ja graanattõunad verandal, vaade mägedele, 5 minutut metrooni, mis järgmise viiega kesklinna viib. Ma juba tänan ette teda lahke küllakutse eest ja ma loodan seda korduvalt kasutada :)

Mis oli aga vast kõige olulisem hoopiski - ma käisin teatris! Siin on käimas rahvusvaheline teatrifestival ja minu vaadata oli Kanada monotükk. Nats venis, aga teateitehniliselt ikka sõnu võttev! Lahe! Mul on hea meel!

Ja siis kuidagi juhtus nii, et minu kõrvale tulid istuma kaks meest. Üks neist rääkis ka head inglise keelt. Veidi rääkisime enne etenduse algust. Pärast lõppu küsis onu mu käest aga nii muu seas, et kas ma ei tahaks tulla tema ja ta sõpradega festivali ametlikule peole. Tal on justkui üks kutse üle. Ohhoo! Mhh.... :)

Ta tundus väga muhe mees, oluliselt meeldivam kui need kaks lapsmeest eelmisel nädalavahetusel Batumis. Ma siis ütlesin, et meeleldi tulen. Aga et lähen otsin oma sõbranna enne üles - meil oli Triinuga plaan natuke linna peal ringi vaadata. Onu andis oma numbri, et ma saaks talle helistada, kui me oleme kohal või nii.

Mõeldud, tehtud! Pidu toimus väga ilusas ja mõnusas kohas nimega Buddah Bar. Imehea vein, äärmiselt äää... kuidas seda nüüd öelda... tore vestlus ning jälle hoopis teistsugune grusiin. Dato, nii on tema nimi, on skulptor, kes juba aastaid elab Belgias, aga käib ikka vahel sünnimaal. Ta tundis umbes pooli inimesi kogu sellest setskonnast. Nii tutuvustati meid ntks ka festivali peakorraldajale :P Mul oli tõeliselt hea meel, selle kohtumise üle.

Laupäev oli mõnus ja soe, käisime vabaõhumuuseumis. Pühapäeval sadas. Nii nii hullusti kohe, et mul tuli hirm peal - kas siin nüüd siis sai ka suvi läbi?! Ehk mitte! Ma ju ikkagi tuli sügisese Eesti eest ära.... Oh...




PS: Selle iraani professori kingitud kommid on täitsa head :P

Käisin nädalavahetusel Batumis, Musta mere ääres. Ühtlasi kohtusin ka teise saarlasega Gruusias - Triinuga.

Triinu on väga palju reisinud ning ta hooga jagab oma reisikogemusi ning muljeid. Ta on seiklus-altim kui ma ja nii toob ka minu ellu särtsu juurde. Näiteks, kui me laupäeval õhtusöögilt hosteli poole jalutasime, möödusime ühest klubist. Mõtlesime, et kui tasuta sisse saab, teeme ühe ring - siis on ka see tehtud-nähtud. Ukse peal taheti meilt aga piletit. Jõudsime vaevalt ümber pöörata, kui üks vene keelt kõnelev noormees meile järgi jooksis. Triinu räägib suht vabalt vene keelt ja nii saigi meile selgeks, et noormees ja tema sõber tahavad meile välja teha. Noh, ok! :P

Tema ja ta sõber nägid väga noored välja, nii 18 mitte enam, nii et ohtu neist meile ei oleks kaasnenud. Jaotusime siis paaridesse ja tants võis alata. Kes mind teab, see teab, et ma ei ole just eriline klubimuusika tuline austaja. Sel õhtul oli aga kõik teisiti :P Nõnda vihtusin, et minu tantsupartneril oli higipull otsa ees minuga sammu pidamisest. Ta oleks ääre pealt kaineks saanud! Et seda ei juhtuks, otsustasime Triinuga, et nüüd on hea aeg lahkuda. Tänasime viiskalt ja pöörasime oma sammud uksest välja. Poisid ei saanud esimese hooga üldse midagi aru. Siis toibusid ja jooksid meile järgi. Pika veenmise peale suutsime nad maha raputada.

Hosteli poole jalutades soovisid nii mõnedgi härrad ja autod meiega juttu puhuda. Üks eriti kena mersu möödus meist lausa kolm korda. Selles istujad olid ka sobivamas vanuses ning täitsa kenad. Aga kuidagi ei tulnud isu nendega minna. Hoopis teise isu tuli.

Järgmine päev sadas, nii et meie plaanist päevitada ei tulnud midagi välja. Mustas meres käisime aga suurte lainete kiuste siiski ära. Ja vesi oli soe!

Eile kolis mulle uus professor naabertuppa. Ta on oluliselt noorem ja nägusam. Paar sõna mõistis inglise keeltki. Muidu üldiselt Türgist. Ma tegin köögis süüa, ta tuli endale teed tegema. Korraga pööran end ja näen kuidas ta, käsi põsakil, köögilaua taga istub ja mu sääri andunult jälgib :D No tore, see veel puudus! Need türklased võivad teadupärst väga tüütud olla. Aga sinna see õnneks jäi. Mina läksin koolihoovi aastaalguse puhul korraldatud kontsertile, tema jäi oma teed lürpima.
(Üldiselt ma ei mäletagi, et keegi oleks mu jalgu nii andunult vaadanud :) Ikka jälle ju kompliment!)

Ma nägin aga kohaliku kooli rahvatantsurühma ja mulle väga meeldis. Nägin ka Mihkel Rauda, aga ta mängis trumme, oli 20 aastat noorem ja grusiinlane.

Gruusia harisussüsteemi vallutust alga!

Kui eile oli mul veidi igav, siis täna oli küll väga ote ja huvitav päev. Ma kohtusin, või õigemini mind tutvustati umbes kõigile inimestele siin koolis. No vähemalt kõigile tähtsatele!

Ma kohtusin 

Inglise keele osakonna juhiga ning tema abiga, 

pedagoogika osakonna juhiga ning kõigi nende kahe töötajaga seal osakonnas, kes inglise keelt oskasid, humanitaarteaduse osakonna juhiga, 

sotsiaalteaduse osakonna juhiga, 

spordi- ja vabaajategevuste osakonna juhiga, 

finatsosakonna juhiga, 

akadeemilise prorektoriga,

rektoriga, 

gruusia keele osakonna juhiga,

dormitooriumi juhiga (kuigi temaga me olime juba tutvunud)

ja veel mõnega koridoris, kelle ametiminetusest ma kas aru ei saanud või mis mulle meelde ei jäänud.

Ikka minumees David ees, mina järgi ja kõige lõpus davidimees, kelle nime ma vist ei ole kuulnudki, aga kes on väga tore. Lõpuks hakkas ikka juba piinlik ka...

Kui me hakkasime inglise keele osakonna juhi kabineti uksest sisse minema, vajus muidu nii rõõmus ja rõõsa David ( See on välissuhete onu, kes minuga siin tegeleb. Ta on tore!) totaalselt ära ja hakkas kuidagi kartlikuks. Ma siis küsisin, et mis värk on. David vastab, et see naisterahvas on ainus, keda ta peale oma ema, kardab. Okkou.... No mul tuli ikka ka ju veits hirm peale. Eriti, kuna meie eesmärk tema visiteerimisel ei olnud mitte ainult nägu tuttavaks teha, vaid ka aine või kaks välja lunida. Astume siis sisse. 

Laua taga istub selline 60ndates daam, ja daam, mitte tädi! Juuksed loomulikult soengus üleval, kulmud pähe joonistatud, huuled roosad, igas sõrmes suure kiviga sõrmus või klotser. Võtsin kogu oma esinemisjulguse ning -oskuse kokku, naeratasin ja istusime maha. Väga püüdliku ja rahuliku inglise keelega tutvustasin end ja olukorda, kuna David ei saanud suurt sõnagi suust. Tädi vastas ja tõesti väga head inglise keeles. Rääkisime nii 5 minutit ja probleemi justkui polnudki. Uuel kolmapäeval lähen tagasi ja saan teada, mis kell mu ainus klassiga tund olema saab. Ülejäänud loengud saavad olema individuaalõppes, oioi kui targaks ma saan!

Pedagoogika osakonnas, mis kirjade järgi on mu kodu-osakond, läksid tädide näod päris kaameks, kui osakonna juht neile ütles, et nad omi loenguid mulle inglise keeles andma peavad. Ma siis proovisin siluda, et äkki ikka saab nii, et ma võtan loenguid neilt, kes seda on kas varem teinud või valdavad keelt piisavas mahus. See rahustas tädid maha. Üks kummaline koht oli seal ka – üks tädidest küsis kui vana ma olen ja teine ohkas kohe südamest, et ma olevat nii ilus! Pisike puna tuli mulle küll näkku! :P

Mis minu jaoks oli vast kõige erutust tekitavam, oli külaskäik spordi- ja vabaajategevuse osakonda. Nimelt see onu, kellele ma tol konkreetsel korral naeratasin, ajab ka kohaliku rahvatantsu rühmaga asju. Ja suure suuga lubas mulle, et ma ikka saan sealt osa võtta. No eks näis, aga mõte tundub küll vägaväga põnevana!

Ootan juba järgmist nädalat, et reaalselt aru saada, mis aineid ma siin siis kokku võttes saan võtta ja mis süsteemi järgi.

(ma ei oska pealkirju panna)

Tänane emotsioon on turg. Kuigi professori onuga käisin seal juba eile, siis täna võtsin kohe pikemalt aega ja kondasin seal mitu tundi. Ilmselt hakkas nii mõnelgi müüjal juba imelik, kui ma umbes 5. korda temast möödusin, omal jummala tähtis ja asjalik nägu peas.

Ja no ma ikka ostsin ka mõne asja. Näiteks ostsin joogitopsi täie mett, mis ei maitse üldse nagu mesi! Ma arvan, et see on puhas ja ilma lisatud suhkruta kuna... noh... see ei ole eriti magus :)

Siis otsin saia ja tädi naeratas mulle nii kenasti. Ma tean küll, et see sai on liiga suur mu jaoks ja kui ma nädalavahetusel veel ära ka lähen, siis see läheb kõvaks, aga tädi naeratas ju niii ilusti!

Siis ostsin mureleid ja ajasin müüja-onu täitsa segadusse. Tema ei saanud minust aru ja ma sain aru, et ta must aru ei saa ja siis ma jätsin oma "täiusliku" vene keele ning läksin üle kehakeelele - andsin raha ja näitasin näpuga murelite peale. See hästi ei toiminud - onu oli ikka segaduses. Lõpuks tal mingi sõber tegi selgeks, et ma tahan selle raha vääringus mureleid. Onu ikka oli kuidagi imelik, aga murelid ma kätte sain. Kogu selle jamamise peale oleks oodanud magusamat maitset.

Siis veel kurki ja tomatit ja mune ja teed ja sidrunit ja hatsapurit ja kohalikku kokakoolamaitselist karastusjooki,mis ei ole üldse kokakoolamaitseline, aga nendega nii suuri elamusi ei kaasnenud.

Siinne turg on ikka nagu päris! Küll oluliselt vaiksem kui Türgis või Kreekas, aga ikka siuke natuke räpane ja asjadest pungil.

Sain täna aru ka, miks kreeklased pankrotis on aga gruusinid ja eestlased näiteks mitte. Kui sa Kreekas soovid osta ühte tomatit, siis onu naeratab sulel ja annab sulle kaks tomatit ning tasuta. Kui sa ostad kilo jagu virsikuid ja teed kaks sõna juttu, siis onu paneb sulle ikka paar virsikut juurde jne. Siin , ja ka Eestis, saad sa täpselt seda, mida tahad. Küsid ühe tomati, siis onu kaalub sulle tomati ja sa maksad selle eest vastavalt kaalule.

Homne toob kohtumise rektori ning dekaaniga. Pean siis välja mõtlema, mis ma veel taha ja välja nõuda saan :)

Kust läheb grusiinide külalislahkuse ning sõbralikkuse piir ja mis hetkest võin ma ärevaks muutuda

 Mäletate, ma rääkisin teile sellest naabertoa proffessorist? Tuleb välja, et ta ei olegi iraanlane vaid pesuehtne grusiin, kes lihtsalt valdab iraani keelt ning on selle ala spetsialist. No vot. Ja siin nüüd siis tekibki mul päris mitu küsimust. Või õigemini, tekib üks küsimus – kui mitu põsemusi ja komplimenti on ok ning mis hetkest peaks ma ettevaatlik olema?

Olukord selline:
Ma kolisin teise tuppa. Pakin rahulikult omi asju lahti kui ta mind sööma kutsub. Mis on ju tore, sest söönud ma veel polnud. Vaatasin, et ta on kenasti laua katnud ning mõtlesin, et on hea aeg pitsike vanakat sõpruse märgiks ära juua. Grusiinilie kohaselt tegi ta sinna juurde loomulikult palju tooste ja kiidusõnu, millest ma vähemalt kolmveerandist küll aru ei saanud, aga ta näost oli näha, et ega ta midagi halba ei ütelnud. Ja no ma siis proovisin ka öelda, et on ikka väga tore, et me kohtusime jne. Ja kuna mul sõnu suust välja ei tulnud, siis ta kohe hooga täiendas mu lauseid. Ma ei tea täpselt, mis ta ütles, aga tal endal oli vähemalt nägu naeratust täis.

Rääkisime, et ma rahvatantsu teen ja ta küsis rahvariiete kohta. Mul tuli siis meelde, et mu kallis Kuljus tegi mulle tagasitulekuni päevade lugemiseks kalendri kaasa. Seal on kah mõned rahvariided näha. Tõin tallegi vaatamiseks. No ja siis tüüp saigi kuidagi väga väga rõõmsaks! Kukkus mind musitama ja kallistama ja ütles, et ma olen ikka väga hea tüdruk jne.

Vabalt võibki olla, et see on lihtsalt tavapärane rõõmus grusiin. Aga minu jaoks on ta jummala võõras vanamees ja ma ei taha teda nii väga musitada ja kallistada. Katsusin võimalikult viisakalt end lahti sikutada ja oma tuppa minna.

Veidi aega läks mööda ja ta tuleb koputab mu uksele. Ta tahab mulle kingitust teha! Kommikarp. Midagi ta räägib juurde ka, aga ma ei saa sellest aru. Mis mul muud üle jääb – võtab karbi tänulikult vastu. Ja jälle! No ma ei saa aru....

Ta läheb homme ära ja siis tuleb kahe nädala pärast uuesti. Ma pean endale selleks ajaks jõudma päris sõbrad tekitada, et mul oleks põhjust kodust ära olla kuniks ta siin on.

Ja ma üldse ei taha olla ebaviisakas ja ma saan aru, et võõral maal tuleb kohalikke kombeid austada, aga ma olen liiga.. noh...eestlane selle jaoks.

Minu esimene gruusia keele tund

Esimene päev läks kenasti, asjalikult. Sain endale kohaliku numbri, tegelesin pangakonto saamisega, proovisin esimesi kohalikke sööke ( ja no oli hea!) ning õlut. Kuna eelmine öö oli olnud liiga lühike, siis kerisin suht kähku magama.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mu kõrvaltoas peatub üks professor, kes ei räägi sõnagi inglise keelt. Temaga sai täna palju nalja.

Rääkisime juttu ja käisime turul koos ja sõime koos lõunat. Seda kõike vene keeles, mida, tuletan meelde, ma ei räägi!

Ja ma sain ka oma esimese gruusia keele tunni. Ka vene keeles. Päris huvitav :P No ja ikka väga keeruline.

Vaatame kuhu see viib :)

Teekond maailma lõppu, osa 3

Helsingi lend saabub ja väljub ja maandub. Kuna Tallinnas ei saanud nad mind Minski ja Kutaisi lennule registreerida, teen seda siin. Tütarlaps uurib ja puurib mu passi ja küsib igasugu küsimusi ja lõpuks saab see tehtud. tagant järele mõeldes olin ma ikka eriti tark, et mõlemad registreerimised Helsingis tegin, sest Minski lennujaamas ei oleks nad küll neid küsimusi mu käest osanud inglise keeles küsida ja mina ei oleks osanud vene keeles vastata.

Lennuk on eriti väike ja kitsas. Aga kuna tundub, et kõigil teistel on ka väga palju käsipagasit, siis ma ei muretse - küll nad mind peale lubavad.

Ja algab võrratu 6-tunnik Minski lennujaamas. Päris raudpingid pole, aga palju ka ei puudu. Poelettidel on ainult alkohol ja parfüümid. Absoluutselt mitte mingit kohvikukesekest ka ei ole. Ma otsustan magada mõned tunnid. See hommikune rabelemine on oma töö teinud ja mind ära väsitanud.

Nüüd läheb juba rutiinselt - kolmas lend päevas. Enne lennukisse istumist jõuan veel mõned leheküljed raamatut lugeda, mitte küll Kääbikut, aga tantsupeo kirjelduste raamatut.

Kutaisi lennujaamas ei olema küll üldse kindel, kas mu kohver ka kohale jõuab. Jõuab. küll veidi räsitud, aga täiesti olemas. Ootesaali ei saa praktiliselt sissegi astuda, sest piraattaksode juhid on vallitanud kogu ukseesise. Üks haagib ennast mullegi külge. Ma siis oma väga väga nigelas vene keeles ütlen, et ei taha teda. Aga mu keel on vist ikka väga vigane - ta ei lähe ära :) Ma nihutan oma kohvreid, onu tuleb järgi. Nihutan veel, onu ei jää mitte maha. Õnneks saabub mulle juba tuttav ülikooli välissuhete onu ja me lähme auto poole. Taksojuht vaatab mind küllalti pettunud pilgul.

Autos selgub, et David, see on onu nimi, ei ole mu teist kirja kätte saanud ja kui ma poleks Minskis enne lennukile istumist talle ka sõnumit taatnud, siis ta poleks mulle järgi tulnud. Vat kus lops!

Sõit ei ole pikk. Juba olengi oma uues kodus. Ja sellest täpsemalt juba järgmine kord!

Teekond maailma lõppu, osa 2

Väga kentsakas oli eelmist postitust lugeda. Eriti, kuna see sai kirjutatud enne, kui eilne tegelikult pihta hakkas! :) Et aga kõik kõigest aru saaks, hakkan algusest uuesti pihta.

Kuljus käis eelmine õhu külas, see lükkas emotsioonid veidi sassi. Muu kõik on harilik. Ema veel helistab, et olen ma kindel, et mu lend väljub - Kuressaarest jäi hommikul lennuk udu tõttu väljumata. Noh, ta nii sama minu närviliseks muutmise pärast tegi nii :) Ma ei lase ennast segadusse viia. Teen köögis teed, siis aga äkki tuleb mulle meelde - MA JÄTSIN OMA PASSI SAAREMAALE!!!!!!!

Ülikiirelt arvuti lahti, et üle kontrollida, kas mul on Gruusiasse sisenemiseks kindasti passi vaja. Selgub, et ainult otse lendamiseks. Jumal tänatud! Lihtsalt nii igaks juhuks vaatan üle ka vahemaandumised ja minu suureks on Valgevenes isegi vaid vahemaandumiseks kindlalt vaja passi.

Pekki küll, mida ma nüüd teen??!?!? Helistan emale. Ta on Salmel, aga kupatab isa koju, sest ma tean täpselt kus mu pass on. Mina samal ajal helistan Kuressaare lennujaama, et küsida, mis kell läheb järgmine lennuk ja mis kell see sisse jõuab - aega on 40 minti, jõuab küll. Helistan isale, et teda täpselt instrueerida. Mu pass aga tavapärase koha peal ei ole! Äääää....Ok?!

Nüüd on küll kellad! Palun isal veel kord kõik mu kotid ja karbid läbi vaadata no äkki olen kogemata pannud kuhugi mujale. Ise helistan välisministeeriumisse, et teada saada, kas mul ikka kindlasti kindlasti on seda vaja. Sealt suunatakse mind Valgevene saatkonda Tallinnas. Seal ei võta keegi toru. Helistan uuesti vm. Sealt suunatakse mind siis nüüd Eesti saatkonda Valgevenes. Tore eesti noormees võtab toru ja minu küsimuse peale peaaegu pursatab naerda - no loomulikult on passi vaja!

Tänan viisakalt ja helistan isale tagasi. Ta ei ole siiani midagi leidnud ja on juba kaks korda kõik kotid läbi vaadanud ja põrandale kallanud. Hakkan nüüd endas kahtlema, äkki ma ikkagi automaatselt viskasin passi kotti. Kallan oma kohvrid põrandale laiali - ei midagi.

Ok, nüüd tuleb selgeks teha, kas on olemas mingi asendusdokument. Helistan Politseis- ja piirivalveametisse, sealt suunatakse mind ühe empaatiavõime täielikult kaotanud naisterahvani, kes ütleb, et kiirpass võtab kaks tööpäeva. Tänan viisakalt ja panen toru ära.

Selge, täna ma siis ei lenda.Kell on nii palju, et lennuk peaks ka juba väljunud olema. Lähen hoopis saarde ja otsin selle passi üles. Nüüd tuleb siis teavitada mu vastuvõtvat ülikooli Gruusias ja kogu asja koordineerivat ülikooli Saksamaal. Helistan Saksamaale, mulle vajalikku onu ei ole kontoris. Kuna mul Gruusia onu numbrit pole, siis talle kirjutan. Vajutan send nuppu, kui isa helistab - ta leidis passi üles! Nüüd siis padavai Kuressaare lennujaama. Äkki, ehk, võib-olla veel jõuab - lennuki väljumiseni on minut.

Ma olen ühte aegu rõõmus ja segaduses. Mis ma siis nüüd tegema pean. Kohe Gruusiasse tagasi ei kirjuta - no äkki ma siiski ei saa passi kätte.

Isa helistab uuesti - ta jõusid umbes täpselt viimasel sekundil ja andis passi stjuardessile, kes selle siis mulle lennujaamas üle annab. Tallinn-Kuressaare lennuk jõuab sisse 11.30, minu lennu registreerimine läheb lukku 12.15, peaks jõudma küll. Käbelt siis nüüd asjad kohvrisse tagasi, riided selga, takso tellida, kaks ampsu ka süüa ja minekut.

11:30 olen Tallinna lennujaamas. Selgub, et Kuressaare lend hilineb - tore, just seda mul vaja oligi. Peas trummeldavad sajad mõtted, miks kurat see siis nüüd nii läks! Kas see oli hea või halb! Kas see on halb enne millegi suure ja hirmsa eest hoiatamiseks?

11:50 jõuab Kuressaare lend sisse. 12:00 saan oma passi ja 12:12 istun oma väravas lennujaamas, et kohekohe lennukile istuda. Adrenaliin on kogu mõtlemise segi löönud. löön arvuti lahti, et inimestele teada anda, et siiski kõik õnnestus. Siis tuleb kõlaritest teada-anne - Helsingi lend lükkub edasi! HAHAHAAa! No mida?!?!? Universum ei taha, et ma Gruusiasse läheks. :)

Teekond maailma l6ppu, osa 1

Ma ei tea, kas ja mis aineid ma seal vôtma hakkan. Ma ei tea, kas mul on seal kodu. Teoreetiliselt peaks olema. Ma loodan, et mulle lennuki vastu tullakse, aga ma ei saa selles kindel olla. Ainuke asi, mida ma kindalt tean, on see, et tâna lâheb mu lend. Siis helistab mu ema ja ùtleb, et nâiteks Kuressaarest ei vâlju hommikul udu pârast ythegi lennukit! Ma lâhen tâna Gruusiasse.

Otsustasin eile ôhtul, et tegelt peaks ikka kohvri teisiti pakkima. No nii igaks juhuks! Et kui pagas millegi pârast peaks minust hiljem saabuma. Kui ma kohvri kaane aga lahti tegin, oli suhteliselt selge, et ega seal midagi muuta anna-lihtsalt niiii tihedasti oli kôik pakitud. Nyyd ei jââ muud, kui loota parimat.

Kuna mul on see harukordne vôimalus, et ma saan veeta 6 tundi Minski lennujaamas mitte midagi tehes, siis otsustasin raamatu kaasa vôtta ja vâhemalt intelligentse ja kultuurse mulje jâtta. Ning kuna mu sihtkoht on vâga kaugel ning teekond sinna tâis teadmatust, siis tundus Kââbik hea valikuna. Saan vâhemalt kellegi saatusekaaslasega oma ônne ja ônnetust jagada.

Ma ei saa lubada, et pikalt ja pidevalt kirjutan, aga ma pyyan. Ja no see on juba ju ka midagi!

Nâeme varsti!

Ega aega pole rasiata!

Ehk siis tegin ma juba tutvust oma tulevase rektoriga, välissuhete osakonna direktoriga ning hankisin endale Tbilisisse öömaja ning õlle.

Kõigest lähemalt.

Meie koolis on pidevalt kõikvõimalikke konverentse ja koolitusi. Üks selline toimub käesoleval nädalal. Teemaks Student Support System Devolopment. Ja mind paluti kah sinna meie Üliõpilaskonnast rääkima. Valmistasime Eneliniga esitlust ette ning ma nii muuseas vaatasin ka osalejate nimekirja. Oma tõesti väga suureks üllatuseks leidsin ma tuttava kooli nime ning seal alt ka tuttavad e-mailid. Nimelt olid konverentsil osalemas ka Akaki Tsereteli State University kaks esindajat - rektor ning välissuhte osakonna juht, kellega ma ka kõige rohkem suhtluses olen.

Ma ei plaaninud juhust kasutamata jätta ning osalesin konverentsil enne lavale astumist ka külalisena. Kui läksin korraldajale tere ütlema, siis vastas tema mulle, et minu järgi oli juba küsitud. Ehk ka grusiinid oli esinejate nimekirjas tuttavad nime näinud. Mulle muidugi kompliment! Tervitasime ja vahetasime viisakusi. Arvasin, et sellele tasemele vestlus ka jääb ning olin sellegi üle juba väga rõõmus. Kui aga jõudis kätte minu esinemise kord, siis olid mu uued sõbrad väga jutukad ning koostööaltid. Rääkisid grupitöös väga agaralt kaasa ja kogu aeg naeratasid.

See rektor tundus väga ägeda mehena. Siuke "issi", kes oma koolis on ilmselt väga tegija tüüp. Ta käsikis teisel onul minu jaoks ühikast eraldi pilte teha ja saata ning enne kui me konverentsi lõpus hüvsti jäätsime kordas välissuhete tüüp veel üle, et ta peab kindasti koju jõudes mulle uued paberid koos piltidega saatma.

No igal juhul arvan ma, et ma jätsin neile endast hea mulje ning ehk on minu jaoks seal nüüd mõni tee rohkem sillutatud. Homme hommikul pidi sealne rektor ka meie rektoriga kohtuma, grusiin lubas Tiiduga ka minust rääkida, ma ei tea miks, aga no kui ta tahab, siis olgute aga lahke!

Üks mees oli ka ühest teisest Gruusia ülikoolist. Sellest koolist, kuhu ma esimese hooga minna tahtsin. Head of Student service department, ma ei oska sellele meie mõistes vastet leida. Aga tegemist oli töötajaga mitte üliõpilasega. Andis mulle oma visiitkaardi ning kohustas Tbilisis olles kindasti talle teada andma. Sellega on siis ilmselt seal linnas ka ööbimiskoht olemas. Ja õlut lubas ka mind viia.

Kui "minu " kooli omad nägid ka välja grusiinidena - suured mehed, suured ninad, suured egod - siis see viimane oli pikk, suht vibalik, punapea, aga väidetavalt puhast verd grusiinlane.Väga toredad olid nad kõik! Ja no mis joppamine!

Täna oli üldse hea päev.

Takistused hoopis teiselt rindelt

Ma küll pühalikult lubasin, et mina oma õpingute eest ei maksa, aga nüüd pean vist ikkagi oma sõnu sööma.

Nimelt, nad seal Erasmus-Munduse peakontoris (:P) tahavad, et ma saadaks tõendi selle kohta, et ma järgmine semester veel üliõpilane olen. Sisulisel ton see võimatu, kuna tudeng võib igal hetkel võtta omad paberid välja.

Leppisin siis Õppeosakonna juhiga kokku, et nad mõtlevad mulle mingi niukese kirja välja - jälle väike kasutegur minust ametipostist.

Aga et ma ka reaalselt järgmine semester tudeng oleksin, pean ma sõlmima tasulisel kohal olemise lepingu, sest tasuta kohal olemise aeg saab käesoleva semestri lõpuga ühele poole. See tähendab mu jaoks siis administreerimistasu ja lõputööhinda. Ma arvan, et see ei ole takistus mu minekule!

Võtsin raamatukogust "Minu Gruusia" raamatu ja Lonely Planet´i - uurin ja puurin ja jube põnev on!

Hi, my name is George.

Jätkuvad ettevalmistused.

Olgugi, et tegelt on veel kiire muude asjadega, siis süda ikka juba kisub sügist ette valmistama. Kohtusin Tallinna Ülikoolis õppiva grusiiniga. Tema teeb kogu oma magistrit Erasmus-Mundusega. Eelmise õppeaasta veetis Portugalis, lõppeva ning järgneva siin, Eestis. Õppib rahvusvahelisi suhteid või midagi. No igal juhul räägib ta palju ja sellise näoga, et teab suht kõigest suht kõike!

Igal juhl, ma tahtsin temaga kindlasti kohtuda, et küsida, kudias see "päris-elu" seal ka on. Ta ise küll on päris hoopis teisest kohast ja koolis käis pealinnas, aga ta teadis palju ka minu linna - Kutuaisi kohta arvata. Tegemist on tõesti suuruselt teise linnaga ning lääne Gruusia pealinnaga. Mõni aeg tagasi, noh nõukogude ajal oligi Gruusias kaks pealinna. Pärast nõukaaja lõppu, lõppes ka sealne hiilgus. Nüüd paar aastat tagasi viidi parlament sinna linna, et oleks põhjust korrastustöid teha ning töökohti juurde luua. See Georgi sõnul ka õnnestus. Viimase paari aasta jooksul oelvat seal tehtud palju uuendusi ja ehitathud renoveeritud palju hooneid. Nagu mu uus sõber ütles, siis kui Eesti hakkas pärast NSV lõppu ehitma riigisüsteemi ja ei pannud põhirõhku välimusele (vihjates siinkohal meie mitte just liiga värvikirevale linnapildile), siis Gruusia vastupidiselt klantsis pildi ilusaks kuid riigi ülesehitamisega hakatakse tõsisemalt vast alles nüüd tegelema.

Kool, kuhu ma lähen, ei pidavat olema küll esmaklassiline, kuid minu valdkonnas - see onsiis pedagoogika - riigi parim. No eks see paista ja küll ma omad järeldused teen. Ka koolimaja pidi olema täielikult renoveeritud. Ma vaikselt loodan, et see tähendab, et muu hulgas vahetati ka augud pottide vastu ning külmaveekraanile lisati ka soe.

Linn pidi olema roheline, jalgratturitesõbralik. Jõgi teeb linna pooleks ja aknast paistavad mäed. Kuigi küllalti jalamil, ei pidavat tänavad väga mägised olema. See on ilmselt küll tema kui mäglase vaatevinklist ja minu jaoks on suvaline teerada Himalaja.

Georgi arvates ei tule mul küll midagi karta. Ei heledate juuste ega naine-olemise pärast. Veendunud on ta ka selles, et ma tagasi tulen oluliselt suurema venekeele oskusega. See peaks  muema kindasti rõõmustama :)

Tuli vist liiga pikk postitus jälle. Aga no nii palju on öelda!! :D

Uued tuuled

On 16.mai pärastlõuna. Ma istun rahulikult ja vastan meilidele, kui äkki kogu maailm mu ümber vaikib. Ma jään sõna otseses mõttes sõnatuks ning lähen täiesti endast välja, see tähendab, et ma olen väliselt marurahulik, aga süda ei taha hästi rinnus püsida.

Mis juhtus? No mis siis ikka juhtus! Kunagi veebruaris kandideerisin ühele stipile. See oli üks mitmest, millele ma tol ajahetkel pabereid sisse andisn. Käisin veel Tiidu käest soovituskirja küsimas, ta andis ka. Ma tean, et see on ehk veidi oma ametikoha ärakasutamine, aga see on terve selle aasta jooksul suht ainus. Ja no kuulge - kui teil oleks võimalik ülikooli rektorilt soovituskirja küsida, kas te ei teeks seda?!? Ma arvan, et see sama kiri triki ära tegigi, sest kõik ülejäänud stipendiaadid on kas magistrandid või doktorandid, ma olen ainus laps selles pundis. Aga et kuhu ma lähen? - Gruusiasse!

See stip on järjekordne Euroopa Liidu projekt integreerimaks kolmandaid riike euroopalikku elu- ja mõteviisiga. Pabereid sai esitada kolme riiki - Gruusia, Armeenia, Aserbaitšaan. Ma valisin Gruusia, ma tegelt täoselt ei teagi miks. Aga see koht on mind kummitanud niinii pikalt juba. Seal on ilus loodus, hea vein ja jällegi hoopi teistsugune kultuuriruum. Küll aga vist kõige tuttavam neist kolmest.

No vot. Ja siis nüüd nii ongi, et järgmisest sügisest olen ma semestrikese Akaki Tserenteli State University´ tudeng. Ülikool asub Kutaisi nimelises linnas, mis väidetavalt on Gruusias suuruselt teine Tbilisi järel. Ma algul olin veidi hirmul, et ma pealinna ei lähe. Peaasjalikult keelebarjääri pärast. Ei räägi mina ju vene keelt ega nemad seal nii hästi inglise keelt, eriti, kui Küprosega võrrelda. Nüüdseks, kui ma olen esimesest šokist üle saanud, on mul tegelt vist isegi hea meel - kogemus Küprosel näitas, et mida väikse koht, seda ehedamad elamused. Pealegi on kindasti pealinnas mõni eestlane, kellega ma kohe sõbraks saan ning kes mind houstida saab. Ma selle pärast ei muretse!

Nüüd proovin ma võimalikult palju googeldada ja raamatuist uurida kohaliku elu-olu kohta. Panin ennast juba kuskile kodulehele kirja ning kohtun ka ühe grusiiniga, kes Eestis õpib. Prooviks see kord väha põhjalikumat ettevalmistuda kui eelmine kord ;P

Ühte asja ma kardan aga küll. Ma kardan, et see ei saa olema nii sujuv ja positiivne, kuna ma teen seda üksi. Või kui ka ma kellegagi rohkem sõbraks saan, siis see ei ole võimalik, et mulle seal järgmine Amaranta vastu jalutab. Sellist õnne ei saagi loota. Aga noh, mis ei tapa, teeb tugevaks!