Oma gruusia keele tundudest olen juba rääkinud, aga lihtsalt ühe killukese pean veel lisama. Minu enda õpetaja oli see nädal Türgis konverentsil, nii et minuga tegeles sekretär. Mis nüüd nii väga tegeles - andis mulle aabitsa, kust ma siis pidin vihikusse ärakirja tegema ja hiljem seda lugema. Nii moodi tähe kaupa nagu meilgi on. Jõuame siis ühe toreda täheni ja ma ütlen talle, et ma ei suuda seda hääldada. No see lihtsalt ei tule välja mu kurgust. Samal ajal oli üks teine selle osakonna õpetaja seal ruumis. Otsis siis venekeelse transkribeerimisraamtu ja proovis mulle selgeks teha, kust see häälik peaks tulema. Lõpptulemus oli see, et mina, sekretär, üks teine admin töötaja ning see uus õpetaja oleme kõik minu laua kohal ning ülipüüdlikult kraabime kurgust seda totakat häälikut välja. Kui keegi välismaalane oleks sel hetkel sisse astunud, oleks ta küll kreepsu saanud. Aga hääliku saime kätte! Vähemalt selleks korraks.
Inglise keele tüdrukutega olen siin nüüd paaril korral ka väljas käinud. Nad on väga toredad. Üks on umbes sama rase kui Merle, seega saan nii enam vähem arvata, kas minu oma mahub veel uksest sisse või mitte.
Tegelt on see ikka hirmutav kui palju rasedaid koolis on! Ja kõik loomulikult abielus. Kuna siin enne pulmi suurt mehkeldada ei või, siis abielluvadki noored väga varakult ja saavadki 20selt oma teise või kolmanda lapse. Kreisi!!
Üks väga tore, ma ütleksin selle nädala kõige toredam juhus oli kolmapäeval. Läksin üles Davidi (see välissuhete onu) kabinetti midagi küsima ja seal ajasid ühe teise töötajaga parajasti ka kaks musta neegripoissi omi asju. Kui nad kuulsid, et ma inglise keelt räägin, läksid nende veits kollakad silmad nii suureks, et reaalselt musta naha taustal ebainimlikud näisid. Tegid siis minuga ka juttu. Seletasin neile, et mis ma siin teen ja et loomulikult võime edaspidi suhelda ja rääkida ja värki. Vahetasime numbreid ja leppisime kohtumise. Posid olid nii õnnelikud! Mina olengi nende esimene valge sõber, need on nende endi sõnad! Õudselt vahva. Ja neljapäeval käisimegi väljas ning kas see oli tore, hariv, huvitav, mul tuli siuke provotseerimituju peale. Teate küll miuke ma siis olen! Aga sõpradena lahkusime ja ma ootan huviga järgmist trehvamist.
Ma ei teagi, mis ajast alates aga no nii paar aastat on Kutaisi, ja ilmselt ka mõne muu linna juures, toimimas ettevõtmine Happy Hour. See tähendab seda, et siia vabatahtlikku teenistust või miskit muud sarnast tegevad ameeriklased kogunevad ja veedavad reede õhtu väljas kohalike soovijatega inglise keelt rääkides. Nagu natuke avatud sõpruskonna moodi värk. Ma siis vaatasin kah see kord, et mis moodi nad välja näevad. Täitsa inimese moodi! Ei olnudki suure heategija nägu peas. Ja ma pean ütlema, et ikka kuradi hea oli vahelduseks vabalt vestelda, mõtlemata, kas vestluspartner ka kõigist sõnadest aru saab. Uuel nädalal ei ole mind reedel siin, aga kui olen, siis võtan hea meelega õnnelikust tunnist osa.
Kui ma nüüd juba kolm nädalat tagasi siia tulin, siis kirjutasin couchsurfingusse, küsimaks soovitusi, kuidas kiiremini sisse elada. Teiste hulgas vastas mulle ka üks noormees, kes oli paar aastat tagasi olnud Tartus vahetusüliõpilane. Ta oli natuke liiga agar ning sinna ma selle tol hetkel jätsin. Nüüd neljapäeval ta kirjutas uuesti, et on Kutaisisse tulemas ja et kui mul on aega võiks kohtuda. Mõtlesin,et tühja kah! ei saa ju kogu elu pabistada. Laupäeva õhtul saime kokku. Ja ma tegin väga õigesti!
Jüri, nii võiks teda eesti päraselt kutsuda, on lahe tüüp. Palju reisinud, räägib korralikult inglise keelt, teenib piisavalt, et ma ei pea mulle välja tegemise pärast ebamugavust tundma, omab autot ning pakub end Gruusia vastamisel sohvriks.
Ja nii me täna, see on siis pühapäeval, läksimegi lähedal olevat kirikut kaema, mis kuulus ja puha pidi olema! Jõuame sinna, vaatame, et kaks bussitäit turiste on just saabunud. Jüri arvas, et tegemist on kas venelaste või ukrainlastega. Mina siis vaatan inimesi ja näen, et sealt vaatab mulle vastu saarlane! Saad sa aru, kui suur kokkusattumus!! Tõepoolest oli just grupp eestlasi kah just seda kirikut vaatama tulnud. Ma ei teagi, kellel nägu kõige rohkem imestust täis oli - minul, tuttava saarlasel või Jüril! :D Väga emotsionaalne! Ja kirik oli ka kohe palju kenam :P
Ma olen nädala jagu ka kohaliku rahvatantsurühma trennides käinud. Need toimuvad IGA päev, korraga poolteist tundi. Ehh... Noh, tantsuinimese nurga pealt on väga põnev ja huvitav vaadata. Eriti kui noormehed tantsivad. Aga tantsijana ei saa ma just liiga paljust aru. See on ikka palju kiirem ja pööretega ja nad liigutavad käsi ka veel seal juures. No ma ei tea... Mõtlesin, et käin selle nädala lõpuni ja siis uuest annan alla.
Aga siis tuleb treenerionu iga tunni lõpus jälle mu juurde ja naeratab ja paitab pead ja ütleb, kui väga tubli ma ikka olen. Viimati pakkus mulle, et tema ja üks tüdruk võime mulle eratunde anda, sest ilmselgelt on mul ikka täiega potensiaali ja annet ja värki! No toretore! Kuidas ma siis siukese jutu peale ütlen, et ma ära lähen? Ei ütlegi! Nii tantsin ma esmaspäeval aga jälle. Vähemalt püüan. Selles mõttes on muidugi hea, et kui vaadata tuleva suve Tantsupeo tantsude peale, siis ei olegi lubatud mul väga vormist välja minna ja kerge liigutamine on ainult tervitatav kõige selle kohaliku toidu taustal. Kuljuse mehed, ma luban, et liiga palju juurde ei võta!
Järgmisel reedel jälle pealinna. See kord saatkonda kohvile!
No comments:
Post a Comment