Tegelt oleks pidanud juba mitu päeva tagasi postituse posti panema, aga ei olnud viitsimist. Või no ma teen seda tavaliselt pühapäeviti, aga see kord olin pühapäeval veel kodust ära ja see lõi rütmi kõik sassi.
Igal juhul oli eelmine nädal ära. Ja see tähendab, et sellest tasub kirjutada. Ega nädal pole süüdi, et mina laisk ja lohakas olen.
Teisipäeval oli koolis üks USA professoriproua. Ja kõik, mis on inglise keeles, sinna mind ka suunatakse. Tädi tuli kohalikele elektrit tooma või jalgratast näitama. Okok, see oli tegelt kuri nali. Ma olen kindel, et ta on hea südamega naine ja tahab ainult parimat. Aga kuna mul õnnestus temaga rohkem aega veeta, siis jõudis ta mulle mitte liiga positiivse mulje jätta. Siuke.. Ülevalt alla vaatav. Tõeline oma riigi ehk ameerika patrioot. Aga jälle oli hea kellegagi vabalt vestelda.
Teine teema, millega me eelmine nädal tegelesime, oli doonorlus. Nimelt tahaks ma eeskuljuliku doonorina ka siin oma kohust täita. Siin seda süsteemi suurt polegi... Vaatab, mis sellest saab. Ega mu lootused just kõrged pole.
Neljapäeval juhtus lihtsalt kõiga armsam situatsioon üldse! Ma olen veits tõbine olnud siin viimasel ajal ja siis üks õppejõud ütles mulle, et ma pärast loengu lõppu tema kabinetti tuleks. Läksingi. Ta siis ütleb, et tema on õpetaja ja talle ei või vastu vaielda ja andis mulle suure purgi vaarikamoosi ning mett, et ma ikka kiiremini terveks saaks. No niii tore! Ma siis kohe tegin ka vaarikateed ja aitaski!
Reedeks oli meid Triinuga Eesti Saatkonda kohvile palutud. Nii ilus maja! Päriselt! Ilmselgelt oleks töötegemiseks teistsugused ruumid paremad, aga vaevalt et nad ilusate ruumide üle liiga väga kurdavad. Ja tegemist on ikka tõelise Eesti nurgakesega Gruusias - seal on ka saun! :) Ja väga tore "pererahvas". Kindasti loodan nendega veel kohtuda.
Laupäeva varahommikul tuli Jüri meile järgi ja me seadsime suuna Tusheti poole. Niiiiiiiiiiiii pikk sõit oli! Jeebus! Aga no nii ilus oli ikka ka. Pilte saate FB vaadata. Esimese hooga oli plaan teha kahepäevane trip hobuste ja kogu muu naljaga. Siis tuli aga välja, et seal oli juba tükk maad lund sadanud ja tee on blokeeritud enne tippu. Egas midagi, tulime aga tagasi. Mis ehk ei olnudki kõige halvem variant, sest nii mina kui Triinu olime veits nohused.
Kui olime juba Tbilisile lähenemas, siis vajus mingi hetk Jüri ikka väga ära. No mis ime - me olime selleks ajaks umbes 10 tundi ratastel olnud. Ma siis võtsin julguse rindu ja istsin ise selle valge Niva rooli. Ausalt, ma olin enesele lubanud, et no Gruusias ma küll autot juhtima ei hakka! Never say never, huh. Ja väga hästi sain hakkama, muide! Kõik asjaosalised, seal hulgas Niva kinnitasid mu sõnu.
Pühapäeval nautisime Tbilisi festivali. Õhtu lõpetas ekspatide veini ja juustu pidu. Tore!
Esmaspäeval ootas mind kohtumine Noorsoo- ja spordiministeeriumiga. Keps suht värises all. Aga ilmselgelt mõttetult. Ametnik, osakonnajuhataja, kes mind seal vastu võttis, oli teksades ja kampsuniga, kabinettide vastas on suur spordisaal, kus parasjasti käis koss, ajaarvamine ja asjaajamine käivad veel rohkem seinast seina kui Küprosel. Ma ilmselt jätkan küll nendega koostööd, aga enam ma end selleks puhuks üles ei löö.
Olen siin juba kuu aega olnud, muide :)
No comments:
Post a Comment