Eht eestlaslik sõidustiil - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama!

Lõpud väsivad kuidagi ära mul. Nagu blogimise mõttes... Ja asi ei ole selles, et ma midagi ei teeks! Vastupidi - mul ei ole viimase paari kuu jooksul enne nii palju tegemist olnudki. Ja asi ei ole ainult ka selles, et mul väga kiire oleks - kasvõi jupi kaupa saaks postituse kokku panna. Lihtsalt.. kuidagi vajub ära...

Eelmine nädal oli super, eriti nädalavahetus!! Täis head sööki ja jooki, muusikat ja inimesi. Väga huvitavaid inimkooslusi. Naeru! Sekka pisut kurbust, üks baariletil tantsimine, uus perekond, liblikad, lumi, selle aasta esimene piparkook, täitsa esimene raamatuesitlus..... Mul oli meeldejääv nädal!

See nädal on kuidagi keeruline olnud. Nagu, tore, aga keeruline. Ma olin juba unustanud, kui kehva hüvastijätja ma olen. Nüüd tuleb küll meelde, kuidas ma Küprosel ulgusin viimased paar nädalat. Päris nii hull see kord ei ole, aga väga kurb on küll.

Ma igatsen oma inimesi Eestis ja väga tahan teie juurde tagasi, päriselt! Aga ma tunnen ka, et jätan siia maha äärmiselt võimekad ja ilusad ja toredad ja imetlusväärsed inimesed, kellelt mul oleks nii palju õppida, kelle seltskonda ma naudin, kes minu seltskonda naudivad! Ma tunnen, et minust hakatakse puudust tundma ja see tunne on samal ajal hea ja halb tunne. See on ikka nii äärmiselt eestlaslik, et algul ei saa vedama ja hiljem ei saa pidama... Kogu aeg mingi pisar kraabib kuskil kurgus!

Aga aitab nukrutsemisest! Võtame viimast! :)

Näeme varsti!

Lõpuks juhtus see, mida ma olin juba ammu oodanud-kartnud.

See oli lihtsalt üks eriti veider nädalavahetus. Ma kõigest ei räägi, aga ühest siiski. Nimelt tänasest maršutkasõidust liinil Tblisi-Kutaisi.

Loomulikult ütles bussionu mulle, et väljub nii 30 min pärast, et istugu ma aga sisse. Tegingi nii. Rahvast vaikselt kogunes. Üks must tuli ka. No eks ma eeldasin, et ta üks nendest minu kooli Nigeeria poistest on. Ma ei lasknud ennast häirida.

Mingil hetkel, kui aega oli möödunud juba oluliselt rohkem kui 30 min, tõusis must poiss püsti ja läks bussionuga õiendama, kogu bussi mõtteline toetus taskus. Midagi nad seal õues seletasid, poiss jäi bussi kõrvale seisma, onu läks ära. Ma siis läksin ka õue ja küsisin poisi käest, et mida onu ütles. Must tegi niii suured valged silmad kui mind inglise keelt rääkimas kuulis!

Lõpuks sai ka bussijuhi meelest aeg sinna maale ja me saime teele asuda. Ainult pool tundi lubatust hiljem.

Terve esimese poole teest rääkisime neegripoisiga juttu. Maik on väga vahva sell. Trummar muu hulgas.

Siis tuli bussijuhi lõunapaus. Ja siis läks põnevaks. Nimelt istusid marsa tagumises otsas, ehk siis suht kohe meie taga, kolm kohalikku noorsandi. Esimese hooga hakkasid Maikiga jutlema ja Maik tublisti gruusia keeles pursis vastu! Siis mingist hetkest tulin mina päevakorda. Ja nii see jäi terveks ülejäänud pooleks teeks.

Nimelt rääkis üks noormeestest tsipakene inglise keelt ja see andis talle kohuse ka oma sõpru mulle tõlkida. Mida ta ei osanud, seda küsiti Maiki käest gruusia tõlkena – nii hea Maiki keel nüüd küll tegelt polnud. Igal juhul olid nad väga loomingulised kompliment tehes. Ma ikka nii mitmel juhul hoidsin ennast naerma purskamast. Üks mu lemmikuid oli – your eyes are my life (sinu silmad on minu elu). Ja siis palus ta pidevalt bussijuhil jälle korraks tuled põlema panna, et ta mu silmi näeks. Ja musi tegemise luba palus, seda ta ei saanud. Ja siis mingil hetkel hakkas ta laulma. Terve buss elas ta pingutustele kaasa! Ühel hetkel hakkas bussijuht veel nõu ka andma, poiss tänas, bussitäis rahvast naeris kõhud kõveras.

Eks nad veidikene nördinud olid, kui me Maikiga bussist väljusime ja kohalikud noormehed minu numbrit ei saanudki, aga mis teha. J Igal juhul oli see üks äärmiselt veider maršutka sõit. Aga sellele nädalavahetusele vägagi sobiv!

Uued tuuled

Noooooniii, kaua tehtud kaunikene! See ei ole täieliselt minu süü, et käesolev postitus nii kaua on viibinud, siin on lihtsalt jälle mingi Inerneti jamad ning ma saan kasutada ainult Eksploorerit ja talle ka enamus leheküljed ei meeldi. Aga parem Hilja kui Silja!

Teisipäeval, pärast seda, kui olin pühapäeva õhtul 4 tundi Tbilisisse sõitnd, esmaspäeva hommikul tunnikese lennujaama, tunnikese tagasi, endal silmad silmavee soolast punased, ja järgmised neli tundi veel Kutaississe tagasi, kas ma olen teile rääkinud kui kohtuvalt mühklikud on siinsed teed?, sain ma täiesti uue kogemuse osaliseks. Nimelt on minu koduinstituudis komme, et umbes täpselt novembri alguses kogutakse kogu esimene kursus kokku ja minnakse kõik koos ühte vaaaaanaasse ja ilusasse kirikusse, kus siis kirikupapa uutele sõnad peale loeb. No vot, ja nüüd siis oli se päev käes. Minu tund sattus just sellele ajale, seega võttis mu kallis õpetaja mind oma sõpside kampa ja me läksime ka püha üritust tunnistama. Teate, ca 40-aastased õppejõud ei ole mitte paremad kui esmakursuslased – selle 2 tunni jooksul tehti vähemalt 100 poseeritud ja vähem poseeritud pilti! Õhtul võis neid juba FB leida!

Aga tädid iseenesest on väga toredad. Üks räägib ka veits inglise keelt, jube vahva aksendiga. Nii minnes kui tulles oli autoraadio põhjas, sealt tuli vaheldumisi umbes 10 aasta taguseid kassahitte ja loomulikult laulsid tädid kaasa. Minule ootamatult ei pööranud me tagasitulles ülikooli poole, vaid läksime hinkaalisid sööma. Jälle sai palju nalja! Väga tore päev oli.

Ma ilmselt käin siin rohkem teatris kui kodus, sest reedel tegin ma seda jälle - käisin nimelt ooperis. Asi algas hoopis aga sellest, et neljapäeval oli koolis ühe kunagise vilistlase, nüüdse maailmakuulsa dirigendi kontserdikene. Noh, tegelikult oli tema nagu saatejuht ja vahetekstihõikaja kuniks kaks ooperilauljat hinge tõmbasid. Kõik, mis laval toimus, oli väga kena! Aga see, mis moodi saal käitus, tekitas piinlikkust. – Pärast kahte laulu said lapsed aru, et klassikaline muusika ei ole nende jaoks ja hakkasid saalist välja voorima. Suhteliselt vaikselt, aga märgatavalt. Siis ühel hetkel tõusis püsti kõigi kardetud inglise keele osakonna juht, Madonna, ja läks istus ukse juurde. Sellest alates pidid kõik, kes väljumiseks olid ukse juurde läinud, otsa ringi pöörama ning tagasi istuma. Jeeeebus! No ega nad siis sellega ei leppinud! Mingil hetkel läks seal ikka juba müraks kätte ära. Nii ei teagi ma, kas mul oli rohkem piinlik ülikoolis käivate laste pärast, kes ei tea, mida klassikaline muusika endast kujutab, või õppejõu pärast, kes neid lapsi kui lapsi ka kohtles.

Reedel aga siis oli ooper. Mu inglise keele õppejõud sebis mulle kutse. Seal kohtusime ka lõpuks ka  Harryga. Harry on on inglise vanamees, kes ühel jooksuüritusel Triinuga kokku juhtus. Vestlusest selgus, et Harry elab Kutasis ja on inglise keele rääkimise näljas ning minul ju ka ei ole just liiga palju vestluskaaslasi. Nii andis ta Triinule oma nr ja me ühendusime sms-i teel. Proovisime ja proovisime kohtuda, aga ei tulnud välja. Siis lõpuks reedel selgus, et me mõlemad läheme teatrisse ning mis saaks olla parem koht kohtumiseks. Pärast teatrit läksime kohvikusse ja juttu jätkus kauemaks, punane vein aitas ka kaasa. Väga vinge vana on! Sajas kohas eland, veel sajas reisinud. Olemuselt hästi nooruslik! Meil julmalt hästi klappis kohe.

See oli ka ilmselt üks põhjusi, miks ta mind pühapäeval oma kahe kolleegiga koos ühele päevareisile kutsus. Käisime ühe mäe taga, teise otsas olevas külakeses. Mul ei ole nii siirast kohtumist grusiinidega varem olnud! Ma olen täiesti lummatud inimeste külalislahkusest, lõputust siirusest ning naeratustest! Mis sest, et sellest paar hammast puudu oli. Vaimustav! Mul ei ole sõnu,et seda teile vääriliselt kirjeldada... See ongi see Gruusia, mille pärast ma siia tulin!!

Täna proovisin ma kohalikud meditsiiniteenused ära. Kõlbab küll! J

Minust on saanud jah-inimene. Või kui mitte veel päris, siis liigun sinna poole. See on lahe tunne!

PS: Mu maailma parim õde sai uue lapse! Mul on nii hea meel! Õhupallid ja värgid!

Veider maailm, veidrad inimesed sees. Jälle.

Enne kui ma üldse alustan, siis suured tänud neile, kes mul Armeeniat külastada soovitasid!

Ja tegelikult pean ma alustama veidi varem kui päris Armeeniasse minekust. Mulle tuli mu kõige rännuhimulisem sõber külla - Amaranta. (Kes meiega alles nüüd liitub, siis Amaranta on hispaanlanna, kellega me Küprosel korterit jagasin ja kes sellest saati mu vaat et lähin sõber on. Praegu elab ta Kreekas, enne seda on elanud või pikemalt viibinud Hispaanias, Hong Kongis, Mexicos, Küprosel. Suht estofiiliks olen ta juba kasvatanud ka :P )

Ta saabus neljapäeva öösel vastu reedet. Ja öö on tegelikult siis nii 5-e ajal hommikul. Jüri oli piisavalt lahke ja nõus teda autoga ära tooma, sest enamikel juhtudel ei asu lennujaamad kesklinnas nagu Tallinnas. Esimese hooga pidime ka Jüri juurde ööseks jääma, aga seal olid mingid peredraamad, mis muu hulgas kätkesid endas mängupõrgut ja kaklust ja traumapunkti, ning nii maandusimegi hoopis kõik kolmekesi Jüri sõbra pool. Kes ühtlasi on ühe mu (vist juba endise) siinse vend.

Kujutage ette, et olete kaks nädalat ainult küpsiseid söönud, on südasuvi, palav, ja muud ümberringi ei ole kui saepurukuivad küpsised. Ja siis äkki ilmub kuskilt küps külm arbuus välja. Seemneid ka sees ei ole! No vot niisugune tunne on üle tüki aja head sõpra näha! Ja ta saabus ka nii õigel ajal - mäletan, kuidas Küprosel umbes selle aja peale sügav kopp ette tuli.

Kuna ma ei või teada, mis tarbeks mul kohalikke vaja võib minna, siis ma siin pigem olen hea võmm. Amal aga polnud kaotada midagi ja nii pani ta nii mõnegi gruuslase õhku ahmima ja punastama. Teiste hulgas Jüri. See oli lahe! Sest Jüri üldiselt muidu teab kõike, kõigest, kõige paremini. Ama aga snäppis vastu nii mis laksus. Mul oli nägu naeru täis, Jüril suu vett.

Aga Armeenia!

Plaan oli minna maršutkaga. Peatusest võtsime aga hoopis auto ja autojuhi. Jumal tänatud, et meil Triinu oli, tema vene keel ja reisiplaneerimisoskus olid suurepärased! Me tarbisime seda autot ja ta juhti veel kahel korral - üks päevareis ja tagasitulek - ja igal võimalusel ostis juht tee äärsetelt müüjatelt puuvilju või liha või muud. Me olime kindlad,et tal on on mingi hiigel suur pere ja kuri naine, kes käsib mehel süüa koju tuua. Pärast tuli muidugi välja, et vanahärra elab oma suhteliselt väikese ja ohutu välimusega proua ning ühe pojaga Jerevani servas. Proua ei ole kole koll, täitsa tore näis!

Ma Armeeniast liiga pikalt ei räägi. Mõned pildid panin ka üles. Üldiselt ma soovitan kõigile! Peatuspaigaks Jerevan ja sealt siis päevareisid siia ja sinna. Fantastline! Ja väga odav! :P

Ma arvan, et ma olen võimeline välja valima kaks lemmikumat hetke. Esiemene oli, kui me ühelt õhtusöögilt kodu poole jalutama hakkasime ja tantsivad purskkaevud avastasime. Nii ilus ja äge oli, et me hakkasime ise ka tantsima! Poitsei veits vaatas, aga pigem sõbralikult! :P Teine hetke oli viimase päeva hommik, kui me Amaga avastasime ühe imearmsa veinipoekese/kohviku. Rääkisime omanikuga maast ja ilmast ja veinist. Jõime klaasikese, tükike juustu juurde, ja nautisime umbes 20-kraadist päikesesooja novembrit! Vaimustav...

Mingi hetk tulime tagasi. Tahtsime tulla teist teed pidi, et ikka reisist viimast võtta ja Armeeniat võimalikult palju uudistada. Autojuht ütles, et pmt pole probleemi. Ta peab ainult korra helistama, sest paar päeva tagasi oli seal kandis azeritega veits tulistamiseks läinud... Äää... ok!? Meie pihta keegi sihtida ei tahtnud.

Piiri peal korra küsiti, et kes me oleme ja mida me tahame. Minu käest, ei tea miks... Vastasin ausalt ja salgamata. Millegi pärast oli meie autojuht küll oma kaks kotti meie kottide juurde pannud. Välisel vaatlusel oleks arvanud, et tegemist on meie asjadega. Ma kottide sisse ei vaadanud, ma ei tahtnud teada, et meie onu millegi kahtlasega tegeleb. Jätsin endale arvamuse, et nii oli lihtsalt parem kotte paigutada...

Ma nii armastan seda, et siin on veel soe! See teeb meele nii heaks, kui saab T-särgi ja teksadega õues jalutada. Nii näiteks jalutasime üks päev nii 6km korda kaks Amaga ühte väga ägedat koobast vaatama. Tee ääres anti meile ühest hoovist veel kotitäis hurmaasid ka kaasa. Istusime mättale ja sõime, meie kõrval nosisid vabalt jooksvad notsud, eemal ammuuusid vissid, sekka kaagutasi kanad - issanda loomaaed missugune!

Ühel saatuslikul õhtul jõudsin järeldusele, et kohalikud noormehed on ikka kapid küll. Ühe tõttu sain oma nina verd jooksma! Okokok, see ei ole nii nagu paistab - me mängisime jalkat ja jooksime kokku. Aga oli minu nina ja seal tuli verd, niiet.... :P

See nädal peab tubli olema ja kõik kooli- ning tööasjad rea peale saama. Ja tegelikult tuleb maha istuda ja veel alles jäänud aeg, mida polegi teab mis pikalt jäänud, ära planeerida.

Tervitan teid!

PS: David tuli Eestist tagasi ja tõi mulle musta leiba. See maitseb niii hea!

"Poisid, poisid, vadake te ette. Tüdrukuid on sirgumas nii blonde kui brünette"

Mõtlesin selle peale, et kas on imelik, et minu kohalikud sõbrad nii umbes 95% ulatuses meesterahvad on. Noh, et .. teate küll! Aga siis otsustasin, et ei ole imelik, sest minuvanused naised on lihtsalt juba mehel! Kasvatavad kodus lapsi ja ei tule õhtuti õlut jooma. 

Seega ei ole see kuidagi kummaline või sellele ei pea pöörama ekstra tähelepanu, et ma nii umbes nädal tagasi ühe uue kohaliku noormehega tuttavaks sain :) Tore noormees on. Võib ka olla, et olukorras, kus keeleoskus paneb suhtlusvõrgustikule nii suured piirid, tunduvadki sinuga sama keelt rääkivad inimesed tavalisest toredamad :P Igal juhul on meil juba olnud täitsa mitu sisukat vestlust. Näiteks soolisest võrdõiglikkusest, Stalinist, Gruusia-Venemaa poliitilistest suhetest... Noh, ikka "päris" teemad, mitte lilled ja liblikad.

Kolmapäeval käisime jälle väljas. Rääkisime ta vennast. Ta kinkis mulle peotäie vene komme, mida ta hea sõber, kes praegu Gruusiat külastab, kaasa tõi.

Neljapäeval läksin Tbilisisse. Jüri tuli mulle vastu, tal oli vaba päev. Läksime suht suvalisse kohta sööma. Ja üllatusüllatus - selle eelmise noormehe vend koos tolle Vene sõbraga oli ka seal! Nad on ju kõik Kutaisist pärit, koguni ühest naabruskonnast, seega omavahel sõbrad.  Ma olen ikka mõelnud, et Eesti on väike koht. Tuleb välja, et Gruusia ka!

Käisime veel veits pealinna avastamas ja õhtul läksime kinno Mandariine vaatama. Minge teie ka! See on väga kena film! Ja teie film hakkab suure tõenäosusega ka õigel ajal pihta, mitte ei jää pool tundi hiljaks nagu mul, nii et kommid peaaegu juba enne filmi algust otsa said. Aga film on tõesti kena. Nats on liiga traditsioonilise lõpuga, aga mulle üldiselt meeldis. Kuigi tekstist sain ju ainult poolest aru - film oli eesti ja vene keeles, gruusiakeelsete subtiitritega. Mina lahkusin saalist pisarad põski mööda alla voolamas. Jube veider tunne oli ka kui Gruusia pealinnas eesti keel kinolinalt vastu peegeldas.

Reedel ma uitasin omapäi Tbilises. Nii ilus linn! Ja see on äge tunne, et ma natunatukene juba oskan orienteeruda ka. Ja metro ei ole üldse nii hirmus enam. Ma panin paar pilti ka FB üles. Mu lemmikud on igasugu kujukesed linnas. Näiteks sildadel või parkides või lihtsalt keset tänavat. Mõnusa positiivse hingamise annavad!

Reede õhtupoolikul oli mind ja Triinut kutsutud Jüri poole tema ema kokandustundi. Loomulikult selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, oli emal praktiliselt kõik tehtud! Küll aga sain ma vähemalt oma esimese hatšapuri ise kokku mätsida. Päris lahe oli! Ja maitsev! Ja üldse mitte keeruline. Kindasti teen koju tulles ka. Ema tehtud toidud olid loomulikult ka väga maitsvad. Laud oli lookas. 

Nädalavahetus oli see kord ikka vapustav! Käisime koopalinna Vardzjat vaatamas Armeenia piiri ääres. Mulle ei mahu pähe kuidas nad said esiteks sinna need koopa teha, teiseks nendes elada! Ok, Georgi (Triinu tuttav) seletas, et koopa alged on looduslikud. Sellegi poolest nii sügavaid õõnsusi ja käike uuristada on ikka hull töö. 

Öö oli lühike, sest seltskond oli hea. Lisaks Triinule ja Georgile ka viimase sõber Lexo. Hommikul absoluutselt vapustav jalutuskäik sügiseses metsas ja suplus sulpuri vee vannis. Nüüd oleme noored ja ilusad igavesti!

Mõnus oli!

PS: Ma avastasin siin ühe suuuuuuuuure turu, nüüd ei ole mul enam kunagi igav! :P

PSPS: Kohalikud on väga toredad, aga teie olete ikka palju toredamad. Ärge üldse arvake, et ma teid olen ära unustanud!!

"Mida teie arvate kultuuri tootestamisest?"

Nii piinlik on. Päriselt. Ma ei otsi vabandusi, neid lihtsalt pole. Ma ei luba, et nii enam ei juhtu - ei tahaks oma sõna murda. Ma ei palu kergemat karistust, ma ei ole seda väärt! Ma püüan parandada, mis võimalik, heastada, kuidas oskan.

Ma kirjutan täna kultuurist, sest kultuuriotsingutele ma ju Gruusiasse tulin. Proovin olla võimalikult subjektiivne, lähtuda enesekesksusest.

Kohvikukultuur

Üldselt on siin mulle jalgu jäänud pigem pubilikud söögikohad, kus juba uksest sisse astudes saad aru, kas täna hatšapurit pakutakse või mitte. Enam jaolt mõnusad kodused toidud. Küll aga ei saa teeninduskultuuri võrrelda Euroopaga, kus klient kuningas on. Pigem üleolevad, kohati lausa ülbe mulje jätvad ettekandjad. Hiljaku leidsin esimese koha, kus üks väike ruumike ka suitsuvaba on! Mõne asjaga harjub ikka kiiresti - alles see oli, kui ka meil vabalt suitsetada võis.

Minu täielikuks üllatuseks oli reede enne eelmist, kui me pundi ameeriklastega läksime kohalikku Hiinalinna. See on linna servas paiknev tõkkepuuga eraldatud ala, kus reaalselt ongi tehased ja elumajad ja hotell. Hotell, mille restoranis sain ma oma esimest pärispäris hiina toitu. See oli lihtsalt imeline! Ma ei armasta teatavasti teravaid elamusi köögis, aga see kord olid nad lihtsalt liiga head, et neist loobuda. Fantastiline!

Veel üllatas mind enam kui meeldivalt üks mõnus lounge, vastava elava muusika ja sisustusega. See oleks kohe üks mu lemmikkohtadest, kui seal parem ventilatsioon oleks. Koju tulles haises mu rinnahoidja ka sigaretti suitsu järele!

Teatrikultuur

Käisin teist korda teatris oma siinoleku ajal. Kui esimene kord oli Kanadast pärit trupp, siis seekord kohalikust pealinnast. Jah, etendus oli gruusia keeles. Jah, ma sain aru umbes 5st sõnast terve selle kahe ja poole tunni jooksul. Ei, mul ei olenud igav.Kui isegi etendus selleks ehk paari korral juhust andis, siis publiku vaatamine oli ka väga lõbus. Ma tegelt ei läinud sinna omavoliliselt - mu ülihoolitsevad õppejõud ostsid mulle pielti ja teatasid, et me nüüd lähme ja mis mul muud üle jäi, kui nõustuda :P

Trennikultuur

Olen otsustanud, et minu gruusia tantsu tantsija karjäär vist ikka ei vea välja. Ja seda, ma ütlen teile, mitte selle pärast, et ma nii kohutavalt saamatu oleks! Mulle lihtsalt absoluutselt ei sobi see, mis moodi siin see trenn välja näeb. Saal on pisike, no ikka pisike! Meil on kokku umbes 50 inimest. Koos on nii need, kes aastaid tantsinud on, kui need, kes sel aastal liitusid (nagu mina). Kui Eestis on järjekorrad selleks, et oleks süsteem, mille järgi kõik proovida saavad, siis siin on järjekorrad selleks, et kogenud tantsijad saaks ette trügida ja noored häbelikult sellel sündida lasta. Platsi peal harjutades niikuini on esirida, see tähendab peeglite esine, vaid vanade päralt! Kõik nügivad üksteise kaelas, vanad on peale vaadates juba negatiivselt noorte suhtes häälestatud. Uute õpetamisele suurt aega ei kulutata - õppigu vanade pealt! Sest inimestest pungil saalis tagumisest reast piiludes saabki ju nii hästi õppida! Üldiselt selles rühmas lahkuvad tüdrukud, kui nad rasedaks jäävad, ja poisid, kui nende kondid trikkidega katki lähevad. Saate aru, olen veidi ärritunud... Hullult edavad on nad ka - ainult peeglis sätiks end. Ja oleks siis, et teed ennast partneri jaoks kenaks - ei! Nende tantsud küll segarühmale, aga partneritest on neil jumalast suva.

Oh... Igatsen oma higiseid, armsaid, naljatavaid, naeratavaid, teineteist hoidvaid...

Tunnikultuur..

..on üldiselt selline kaheksanda klassi sarnane. No äärmisel juhul keskkool, aga mitte mingil juhul ülikool. Ikka ja endiselt õpitakse, kui õpitakse, emale või õpetajale, mitte mingil juhul endale. Lobisemine, spikerdamine, aja viitmine.... kvaliteedist ei hooli tudengid nagu üldse. Ja nemad kusjuures kõik maksavad oam õpingute eest, küll vanemate rahaga.

Ühe seiga pean ma oma ämbrist ka rääkima. Minu gruusia keele õpetaja seletas mulle kellaaegasid. Olin selleks ajaks juba nii kaks tundi mõistatanud, mis ta mulle oli rääkinud - tuletan meelde, et minu tunnid on gruusia ja vene segakeeles, viimasel ajal isegi pigem vaid gruusia keeles. Seletab siis mulle neid aegu ja no ma ei saa aru, nii kohutavalt ebaloogimile süsteem! Ja siis me seal vaidleme - tema gruusia keeles, mina eesti keeles. Vähemalt võrdne seis - keegi kellestki aru ei saa!

Kunsti ei ole kunsti teha. Kunst on kunstis kunsti näha! Sama käib kultuuri kohta! :)

Pildikesi pargipingilt

Ma istun pargis, juba mitmendat tundi, sest lihtsalt nii ilus on olla. Ilm on fantastiline! Ma olen kerge kampsuniga ja mul on palav - on oktoobri keskpaik.

Ma vaatan varblasi, kes peaaegu ülbelt mu pingi alt tsifka koori nokivad ja minust üldse välja ei tee. Olgu kaaluvahe milline tahes, nemad on siin kuningad ja üks heledapäine turist ees või taga ei sega nende päevatoimetusi.

Mu kõrval pinkidel istuvad paarikesed. Nii aralt, nii armsalt. Ma kujutan ette, kui põnev see võib neile olla - emad ja isad ju ei tea! Ja ei saagi teada. Enne, kui noormees pudeliga kosja tuleb. Ainult natukene võivad sõrmeotsad puutuda, natukene võib põlv vastu põlve minna. Ainult hetkeks, punastavad põsed saatjaks, tohib ühe pea teise õlal puhata.

Minust vasakul on Valge Sild. Kuskil on ka Punane. Kui silmad kinni panna, võiks häda pärast veekohinas ka midagi kodust kuulda. Aga päris ära ikka ei peta. Valge Sild on jalakäijatele ja see on tore, sest viimane asi, mida pargis kuulda tahaks, on autode müra. Jõgi, mis silla alt läbi voolab, on hoogne, rutune. Kala siin püüda ei saa. Nii ma arvan, sest ühteki kalameest näha pole.

Mustlasi küll on. Jälle tulevad need küllalti räbalates lapsed sente lunima. Kummaline on see, et nad ei tundu kurvad. Nad ei käi koolis, neil ei ole erinevaid huviringe, ma arvan, et nad ei söö iga päev midagi head, ei mängi uue arvuti või telefoniga, aga nad ei näi kurvad. Kas on see tuimus ja kaitsekilp? Või on see siirus, mis meile tõelisi väärtusi meelde peaks tuletama?

Mu lähedale tuleb punt noormehi istuma. Nendega on ka üks väike poiss. Noored mehed räägivad midagi poisile. Poiss tuleb, nii ääri veeri kui võimalik, minu poole. Sirutab oma käe ja annab mulle kohmetunult kolm pähklit. Ta on need ka juba ära koorinud, et mul aga parem süüa oleks. Tänan teda. Enne, kui jõuan talle šokolaadi vastu pakkuda, on ta juba läinud. Kõige parema maitsega pähklid, mida ma olen eales saanud!

Pilv tuli. On aeg koju minna.