Minagi olengi Nigeeria poiste valge sõber :)

Oma gruusia keele tundudest olen juba rääkinud, aga lihtsalt ühe killukese pean veel lisama. Minu enda õpetaja oli see nädal Türgis konverentsil, nii et minuga tegeles sekretär. Mis nüüd nii väga tegeles - andis mulle aabitsa, kust ma siis pidin vihikusse ärakirja tegema ja hiljem seda lugema. Nii moodi tähe kaupa nagu meilgi on. Jõuame siis ühe toreda täheni ja ma ütlen talle, et ma ei suuda seda hääldada. No see lihtsalt ei tule välja mu kurgust. Samal ajal oli üks teine selle osakonna õpetaja seal ruumis. Otsis siis venekeelse transkribeerimisraamtu ja proovis mulle selgeks teha, kust see häälik peaks tulema. Lõpptulemus oli see, et mina, sekretär, üks teine admin töötaja ning see uus õpetaja oleme kõik minu laua kohal ning ülipüüdlikult kraabime kurgust seda totakat häälikut välja. Kui keegi välismaalane oleks sel hetkel sisse astunud, oleks ta küll kreepsu saanud. Aga hääliku saime kätte! Vähemalt selleks korraks.

Inglise keele tüdrukutega olen siin nüüd paaril korral ka väljas käinud. Nad on väga toredad. Üks on umbes sama rase kui Merle, seega saan nii enam vähem arvata, kas minu oma mahub veel uksest sisse või mitte.

Tegelt on see ikka hirmutav kui palju rasedaid koolis on! Ja kõik loomulikult abielus. Kuna siin enne pulmi suurt mehkeldada ei või, siis abielluvadki noored väga varakult ja saavadki 20selt oma teise või kolmanda lapse. Kreisi!!

Üks väga tore, ma ütleksin selle nädala kõige toredam juhus oli kolmapäeval. Läksin üles Davidi (see välissuhete onu) kabinetti midagi küsima ja seal ajasid ühe teise töötajaga parajasti ka kaks musta neegripoissi omi asju. Kui nad kuulsid, et ma inglise keelt räägin, läksid nende veits kollakad silmad nii suureks, et reaalselt musta naha taustal ebainimlikud näisid. Tegid siis minuga ka juttu. Seletasin neile, et mis ma siin teen ja et loomulikult võime edaspidi suhelda ja rääkida ja värki. Vahetasime numbreid ja leppisime kohtumise. Posid olid nii õnnelikud! Mina olengi nende esimene valge sõber, need on nende endi sõnad! Õudselt vahva. Ja neljapäeval käisimegi väljas ning kas see oli tore, hariv, huvitav, mul tuli siuke provotseerimituju peale. Teate küll miuke ma siis olen! Aga sõpradena lahkusime ja ma ootan huviga järgmist trehvamist.

Ma ei teagi, mis ajast alates aga no nii paar aastat on Kutaisi, ja ilmselt ka mõne muu linna juures, toimimas ettevõtmine Happy Hour. See tähendab seda, et siia vabatahtlikku teenistust või miskit muud sarnast tegevad ameeriklased kogunevad ja veedavad reede õhtu väljas kohalike soovijatega inglise keelt rääkides. Nagu natuke avatud sõpruskonna moodi värk. Ma siis vaatasin kah see kord, et mis moodi nad välja näevad. Täitsa inimese moodi! Ei olnudki suure heategija nägu peas. Ja ma pean ütlema, et ikka kuradi hea oli vahelduseks vabalt vestelda, mõtlemata, kas vestluspartner ka kõigist sõnadest aru saab. Uuel nädalal ei ole mind reedel siin, aga kui olen, siis võtan hea meelega õnnelikust tunnist osa.

Kui ma nüüd juba kolm nädalat tagasi siia tulin, siis kirjutasin couchsurfingusse, küsimaks soovitusi, kuidas kiiremini sisse elada. Teiste hulgas vastas mulle ka üks noormees, kes oli paar aastat tagasi olnud Tartus vahetusüliõpilane. Ta oli natuke liiga agar ning sinna ma selle tol hetkel jätsin. Nüüd neljapäeval ta kirjutas uuesti, et on Kutaisisse tulemas ja et kui mul on aega võiks kohtuda. Mõtlesin,et tühja kah! ei saa ju kogu elu pabistada. Laupäeva õhtul saime kokku. Ja ma tegin väga õigesti!

Jüri, nii võiks teda eesti päraselt kutsuda, on lahe tüüp. Palju reisinud, räägib korralikult inglise keelt, teenib piisavalt, et ma ei pea mulle välja tegemise pärast ebamugavust tundma, omab autot ning pakub end Gruusia vastamisel sohvriks.

Ja nii me täna, see on siis pühapäeval, läksimegi lähedal olevat kirikut kaema, mis kuulus ja puha pidi olema! Jõuame sinna, vaatame, et kaks bussitäit turiste on just saabunud. Jüri arvas, et tegemist on kas venelaste või ukrainlastega. Mina siis vaatan inimesi ja näen, et sealt vaatab mulle vastu saarlane! Saad sa aru, kui suur kokkusattumus!! Tõepoolest oli just grupp eestlasi kah just seda kirikut vaatama tulnud. Ma ei teagi, kellel nägu kõige rohkem imestust täis oli - minul, tuttava saarlasel või Jüril! :D Väga emotsionaalne! Ja kirik oli ka kohe palju kenam :P

Ma olen nädala jagu ka kohaliku rahvatantsurühma trennides käinud. Need toimuvad IGA päev, korraga poolteist tundi. Ehh... Noh, tantsuinimese nurga pealt on väga põnev ja huvitav vaadata. Eriti kui noormehed tantsivad. Aga tantsijana ei saa ma just liiga paljust aru. See on ikka palju kiirem ja pööretega ja nad liigutavad käsi ka veel seal juures. No ma ei tea... Mõtlesin, et käin selle nädala lõpuni ja siis uuest annan alla.

Aga siis tuleb treenerionu iga tunni lõpus jälle mu juurde ja naeratab ja paitab pead ja ütleb, kui väga tubli ma ikka olen. Viimati pakkus mulle, et tema ja üks tüdruk võime mulle eratunde anda, sest ilmselgelt on mul ikka täiega potensiaali ja annet ja värki! No toretore! Kuidas ma siis siukese jutu peale ütlen, et ma ära lähen? Ei ütlegi! Nii tantsin ma esmaspäeval aga jälle. Vähemalt püüan. Selles mõttes on muidugi hea, et kui vaadata tuleva suve Tantsupeo tantsude peale, siis ei olegi lubatud mul väga vormist välja minna ja kerge liigutamine on ainult tervitatav kõige selle kohaliku toidu taustal. Kuljuse mehed, ma luban, et liiga palju juurde ei võta!

Järgmisel reedel jälle pealinna. See kord saatkonda kohvile!

Teine nädal ja selle valud ning rõõmud

Kolmapäeval läksin Davidi kontorisse, et lõpuks ja kõige lõpuks seada paika kõik asjad, mis puudutavad mu õpinguid.

Alustasime kõige pealt inglise keele osakonnast, kuna seda tädi ta mäletatavasti kardab. Astusime kabinetti, aga tädit pole. Siis nad seal mingi teise naisega veidi räägivad ja me lähem sealt toast ära. Astume sisse ühte klassiruumi. Mind tutvustatakse mu tulevasele õpetajale ja David lahkub - noh, kohtume siis pärast! Ääääää.... Mida? Ma jään siia? Nõnda, lambist?? Ok!

Väga armas klass. Umbes 15 tüdrukut, kes kolmandal kursusel inglise filoloogiat õpivad. Esimene harjutus on stiilis I like coffee, you like tea. Aga seda ainet võtan ma ausalt ju ainult selle pärast, et mul oleks ka mõni eakaaslasest tuttav. Kindlasti on tore ka professorite ja rektoriga läbi saada, aga vaevalt nad minuga reede õhtul välja tulevad :P

Järgmine koht on pedagoogika osakond. Seal hakkab nüüd nii olema, et neil küll ühtegi inglisekeelset loengut pole, aga on kaks tädi, kes mingil määral inglise keelt räägivad. Nad hakkavad siis nüüd vaheldumisi minuga ühes loengus kaasas käima ning sünkroontõlget tegema. Teisipäeviti on kaks tundi teooriat ja neljapäeval tund praktikat. Mul ei ole õrnemat aimugi, kas üldse ja kuidas see tööle võib hakata, aga no nii armas on, kuidas nad on valmis nahast välja pugema mu heaks.

Nüüd gruusia keele õppetooli. Paneme paika, et mul hakkab olema 5 tundi nädalas üks ühele loengut. Sain kohtumised ka nädale keskmistele päevadele, et kui mul mõni nädalavahetuse trip pikemalt läheb, siis ei puudu ma loengust. Esimene kohtumine on järgmisel hommikul. Natuke ärevust on kah sees, aga miski ei lõhna selle moodi, mis mulle neljapäev reaalsuses toob.

Rektoriga ning Davidiga lepin siis jooksvalt ajad kokku. Lisaks käisime rääkimas ka rahvatantsu õpetajaga, kes kas ei saanud aru, mida ma tegelikult tahan, või on tõesti rõõmus selle üle, et ma nendega liituda soovin järgmiseks paariks kuuks. Esmaspäeval on esimene trenn.

Ja jõudis kätte neljapäev, mida ma meenutada ei taha. Lähen aegsasti oma gruusia keele õppejõudude kabineti juurde ja vaatan sisse. Seal naeratatakse mulle vastu ja millegi pärast tõuseb oma toolilt osakonna juhataja. Tädi, kellega David on kõigil kordadel, mil me seal käisime, rääkinud, gruusia keeles, ainult gruusia keeles. Ja seda selle pärast, et tädi ei oska inglise keelt. Üldse! Issaannd jumal!! Nagu ma Fb juba ka kirjutasin - inglise keeles kreeka keelt õppida oli köömes vene keeles gruusia keele õppimise kõrvalt!!! Ma tõesti tänan sõpru, kes mulle jõudu ja jaksu soovisid, mul läheb seda enam kui kindasti vaja.

Reede aga oli tore. Ma sõitsin Tbilisisesse! Triinul on väga kena kodu! olen vägaväga kade. Viinamarjad ja viigimarjad ja graanattõunad verandal, vaade mägedele, 5 minutut metrooni, mis järgmise viiega kesklinna viib. Ma juba tänan ette teda lahke küllakutse eest ja ma loodan seda korduvalt kasutada :)

Mis oli aga vast kõige olulisem hoopiski - ma käisin teatris! Siin on käimas rahvusvaheline teatrifestival ja minu vaadata oli Kanada monotükk. Nats venis, aga teateitehniliselt ikka sõnu võttev! Lahe! Mul on hea meel!

Ja siis kuidagi juhtus nii, et minu kõrvale tulid istuma kaks meest. Üks neist rääkis ka head inglise keelt. Veidi rääkisime enne etenduse algust. Pärast lõppu küsis onu mu käest aga nii muu seas, et kas ma ei tahaks tulla tema ja ta sõpradega festivali ametlikule peole. Tal on justkui üks kutse üle. Ohhoo! Mhh.... :)

Ta tundus väga muhe mees, oluliselt meeldivam kui need kaks lapsmeest eelmisel nädalavahetusel Batumis. Ma siis ütlesin, et meeleldi tulen. Aga et lähen otsin oma sõbranna enne üles - meil oli Triinuga plaan natuke linna peal ringi vaadata. Onu andis oma numbri, et ma saaks talle helistada, kui me oleme kohal või nii.

Mõeldud, tehtud! Pidu toimus väga ilusas ja mõnusas kohas nimega Buddah Bar. Imehea vein, äärmiselt äää... kuidas seda nüüd öelda... tore vestlus ning jälle hoopis teistsugune grusiin. Dato, nii on tema nimi, on skulptor, kes juba aastaid elab Belgias, aga käib ikka vahel sünnimaal. Ta tundis umbes pooli inimesi kogu sellest setskonnast. Nii tutuvustati meid ntks ka festivali peakorraldajale :P Mul oli tõeliselt hea meel, selle kohtumise üle.

Laupäev oli mõnus ja soe, käisime vabaõhumuuseumis. Pühapäeval sadas. Nii nii hullusti kohe, et mul tuli hirm peal - kas siin nüüd siis sai ka suvi läbi?! Ehk mitte! Ma ju ikkagi tuli sügisese Eesti eest ära.... Oh...




PS: Selle iraani professori kingitud kommid on täitsa head :P

Käisin nädalavahetusel Batumis, Musta mere ääres. Ühtlasi kohtusin ka teise saarlasega Gruusias - Triinuga.

Triinu on väga palju reisinud ning ta hooga jagab oma reisikogemusi ning muljeid. Ta on seiklus-altim kui ma ja nii toob ka minu ellu särtsu juurde. Näiteks, kui me laupäeval õhtusöögilt hosteli poole jalutasime, möödusime ühest klubist. Mõtlesime, et kui tasuta sisse saab, teeme ühe ring - siis on ka see tehtud-nähtud. Ukse peal taheti meilt aga piletit. Jõudsime vaevalt ümber pöörata, kui üks vene keelt kõnelev noormees meile järgi jooksis. Triinu räägib suht vabalt vene keelt ja nii saigi meile selgeks, et noormees ja tema sõber tahavad meile välja teha. Noh, ok! :P

Tema ja ta sõber nägid väga noored välja, nii 18 mitte enam, nii et ohtu neist meile ei oleks kaasnenud. Jaotusime siis paaridesse ja tants võis alata. Kes mind teab, see teab, et ma ei ole just eriline klubimuusika tuline austaja. Sel õhtul oli aga kõik teisiti :P Nõnda vihtusin, et minu tantsupartneril oli higipull otsa ees minuga sammu pidamisest. Ta oleks ääre pealt kaineks saanud! Et seda ei juhtuks, otsustasime Triinuga, et nüüd on hea aeg lahkuda. Tänasime viiskalt ja pöörasime oma sammud uksest välja. Poisid ei saanud esimese hooga üldse midagi aru. Siis toibusid ja jooksid meile järgi. Pika veenmise peale suutsime nad maha raputada.

Hosteli poole jalutades soovisid nii mõnedgi härrad ja autod meiega juttu puhuda. Üks eriti kena mersu möödus meist lausa kolm korda. Selles istujad olid ka sobivamas vanuses ning täitsa kenad. Aga kuidagi ei tulnud isu nendega minna. Hoopis teise isu tuli.

Järgmine päev sadas, nii et meie plaanist päevitada ei tulnud midagi välja. Mustas meres käisime aga suurte lainete kiuste siiski ära. Ja vesi oli soe!

Eile kolis mulle uus professor naabertuppa. Ta on oluliselt noorem ja nägusam. Paar sõna mõistis inglise keeltki. Muidu üldiselt Türgist. Ma tegin köögis süüa, ta tuli endale teed tegema. Korraga pööran end ja näen kuidas ta, käsi põsakil, köögilaua taga istub ja mu sääri andunult jälgib :D No tore, see veel puudus! Need türklased võivad teadupärst väga tüütud olla. Aga sinna see õnneks jäi. Mina läksin koolihoovi aastaalguse puhul korraldatud kontsertile, tema jäi oma teed lürpima.
(Üldiselt ma ei mäletagi, et keegi oleks mu jalgu nii andunult vaadanud :) Ikka jälle ju kompliment!)

Ma nägin aga kohaliku kooli rahvatantsurühma ja mulle väga meeldis. Nägin ka Mihkel Rauda, aga ta mängis trumme, oli 20 aastat noorem ja grusiinlane.

Gruusia harisussüsteemi vallutust alga!

Kui eile oli mul veidi igav, siis täna oli küll väga ote ja huvitav päev. Ma kohtusin, või õigemini mind tutvustati umbes kõigile inimestele siin koolis. No vähemalt kõigile tähtsatele!

Ma kohtusin 

Inglise keele osakonna juhiga ning tema abiga, 

pedagoogika osakonna juhiga ning kõigi nende kahe töötajaga seal osakonnas, kes inglise keelt oskasid, humanitaarteaduse osakonna juhiga, 

sotsiaalteaduse osakonna juhiga, 

spordi- ja vabaajategevuste osakonna juhiga, 

finatsosakonna juhiga, 

akadeemilise prorektoriga,

rektoriga, 

gruusia keele osakonna juhiga,

dormitooriumi juhiga (kuigi temaga me olime juba tutvunud)

ja veel mõnega koridoris, kelle ametiminetusest ma kas aru ei saanud või mis mulle meelde ei jäänud.

Ikka minumees David ees, mina järgi ja kõige lõpus davidimees, kelle nime ma vist ei ole kuulnudki, aga kes on väga tore. Lõpuks hakkas ikka juba piinlik ka...

Kui me hakkasime inglise keele osakonna juhi kabineti uksest sisse minema, vajus muidu nii rõõmus ja rõõsa David ( See on välissuhete onu, kes minuga siin tegeleb. Ta on tore!) totaalselt ära ja hakkas kuidagi kartlikuks. Ma siis küsisin, et mis värk on. David vastab, et see naisterahvas on ainus, keda ta peale oma ema, kardab. Okkou.... No mul tuli ikka ka ju veits hirm peale. Eriti, kuna meie eesmärk tema visiteerimisel ei olnud mitte ainult nägu tuttavaks teha, vaid ka aine või kaks välja lunida. Astume siis sisse. 

Laua taga istub selline 60ndates daam, ja daam, mitte tädi! Juuksed loomulikult soengus üleval, kulmud pähe joonistatud, huuled roosad, igas sõrmes suure kiviga sõrmus või klotser. Võtsin kogu oma esinemisjulguse ning -oskuse kokku, naeratasin ja istusime maha. Väga püüdliku ja rahuliku inglise keelega tutvustasin end ja olukorda, kuna David ei saanud suurt sõnagi suust. Tädi vastas ja tõesti väga head inglise keeles. Rääkisime nii 5 minutit ja probleemi justkui polnudki. Uuel kolmapäeval lähen tagasi ja saan teada, mis kell mu ainus klassiga tund olema saab. Ülejäänud loengud saavad olema individuaalõppes, oioi kui targaks ma saan!

Pedagoogika osakonnas, mis kirjade järgi on mu kodu-osakond, läksid tädide näod päris kaameks, kui osakonna juht neile ütles, et nad omi loenguid mulle inglise keeles andma peavad. Ma siis proovisin siluda, et äkki ikka saab nii, et ma võtan loenguid neilt, kes seda on kas varem teinud või valdavad keelt piisavas mahus. See rahustas tädid maha. Üks kummaline koht oli seal ka – üks tädidest küsis kui vana ma olen ja teine ohkas kohe südamest, et ma olevat nii ilus! Pisike puna tuli mulle küll näkku! :P

Mis minu jaoks oli vast kõige erutust tekitavam, oli külaskäik spordi- ja vabaajategevuse osakonda. Nimelt see onu, kellele ma tol konkreetsel korral naeratasin, ajab ka kohaliku rahvatantsu rühmaga asju. Ja suure suuga lubas mulle, et ma ikka saan sealt osa võtta. No eks näis, aga mõte tundub küll vägaväga põnevana!

Ootan juba järgmist nädalat, et reaalselt aru saada, mis aineid ma siin siis kokku võttes saan võtta ja mis süsteemi järgi.

(ma ei oska pealkirju panna)

Tänane emotsioon on turg. Kuigi professori onuga käisin seal juba eile, siis täna võtsin kohe pikemalt aega ja kondasin seal mitu tundi. Ilmselt hakkas nii mõnelgi müüjal juba imelik, kui ma umbes 5. korda temast möödusin, omal jummala tähtis ja asjalik nägu peas.

Ja no ma ikka ostsin ka mõne asja. Näiteks ostsin joogitopsi täie mett, mis ei maitse üldse nagu mesi! Ma arvan, et see on puhas ja ilma lisatud suhkruta kuna... noh... see ei ole eriti magus :)

Siis otsin saia ja tädi naeratas mulle nii kenasti. Ma tean küll, et see sai on liiga suur mu jaoks ja kui ma nädalavahetusel veel ära ka lähen, siis see läheb kõvaks, aga tädi naeratas ju niii ilusti!

Siis ostsin mureleid ja ajasin müüja-onu täitsa segadusse. Tema ei saanud minust aru ja ma sain aru, et ta must aru ei saa ja siis ma jätsin oma "täiusliku" vene keele ning läksin üle kehakeelele - andsin raha ja näitasin näpuga murelite peale. See hästi ei toiminud - onu oli ikka segaduses. Lõpuks tal mingi sõber tegi selgeks, et ma tahan selle raha vääringus mureleid. Onu ikka oli kuidagi imelik, aga murelid ma kätte sain. Kogu selle jamamise peale oleks oodanud magusamat maitset.

Siis veel kurki ja tomatit ja mune ja teed ja sidrunit ja hatsapurit ja kohalikku kokakoolamaitselist karastusjooki,mis ei ole üldse kokakoolamaitseline, aga nendega nii suuri elamusi ei kaasnenud.

Siinne turg on ikka nagu päris! Küll oluliselt vaiksem kui Türgis või Kreekas, aga ikka siuke natuke räpane ja asjadest pungil.

Sain täna aru ka, miks kreeklased pankrotis on aga gruusinid ja eestlased näiteks mitte. Kui sa Kreekas soovid osta ühte tomatit, siis onu naeratab sulel ja annab sulle kaks tomatit ning tasuta. Kui sa ostad kilo jagu virsikuid ja teed kaks sõna juttu, siis onu paneb sulle ikka paar virsikut juurde jne. Siin , ja ka Eestis, saad sa täpselt seda, mida tahad. Küsid ühe tomati, siis onu kaalub sulle tomati ja sa maksad selle eest vastavalt kaalule.

Homne toob kohtumise rektori ning dekaaniga. Pean siis välja mõtlema, mis ma veel taha ja välja nõuda saan :)

Kust läheb grusiinide külalislahkuse ning sõbralikkuse piir ja mis hetkest võin ma ärevaks muutuda

 Mäletate, ma rääkisin teile sellest naabertoa proffessorist? Tuleb välja, et ta ei olegi iraanlane vaid pesuehtne grusiin, kes lihtsalt valdab iraani keelt ning on selle ala spetsialist. No vot. Ja siin nüüd siis tekibki mul päris mitu küsimust. Või õigemini, tekib üks küsimus – kui mitu põsemusi ja komplimenti on ok ning mis hetkest peaks ma ettevaatlik olema?

Olukord selline:
Ma kolisin teise tuppa. Pakin rahulikult omi asju lahti kui ta mind sööma kutsub. Mis on ju tore, sest söönud ma veel polnud. Vaatasin, et ta on kenasti laua katnud ning mõtlesin, et on hea aeg pitsike vanakat sõpruse märgiks ära juua. Grusiinilie kohaselt tegi ta sinna juurde loomulikult palju tooste ja kiidusõnu, millest ma vähemalt kolmveerandist küll aru ei saanud, aga ta näost oli näha, et ega ta midagi halba ei ütelnud. Ja no ma siis proovisin ka öelda, et on ikka väga tore, et me kohtusime jne. Ja kuna mul sõnu suust välja ei tulnud, siis ta kohe hooga täiendas mu lauseid. Ma ei tea täpselt, mis ta ütles, aga tal endal oli vähemalt nägu naeratust täis.

Rääkisime, et ma rahvatantsu teen ja ta küsis rahvariiete kohta. Mul tuli siis meelde, et mu kallis Kuljus tegi mulle tagasitulekuni päevade lugemiseks kalendri kaasa. Seal on kah mõned rahvariided näha. Tõin tallegi vaatamiseks. No ja siis tüüp saigi kuidagi väga väga rõõmsaks! Kukkus mind musitama ja kallistama ja ütles, et ma olen ikka väga hea tüdruk jne.

Vabalt võibki olla, et see on lihtsalt tavapärane rõõmus grusiin. Aga minu jaoks on ta jummala võõras vanamees ja ma ei taha teda nii väga musitada ja kallistada. Katsusin võimalikult viisakalt end lahti sikutada ja oma tuppa minna.

Veidi aega läks mööda ja ta tuleb koputab mu uksele. Ta tahab mulle kingitust teha! Kommikarp. Midagi ta räägib juurde ka, aga ma ei saa sellest aru. Mis mul muud üle jääb – võtab karbi tänulikult vastu. Ja jälle! No ma ei saa aru....

Ta läheb homme ära ja siis tuleb kahe nädala pärast uuesti. Ma pean endale selleks ajaks jõudma päris sõbrad tekitada, et mul oleks põhjust kodust ära olla kuniks ta siin on.

Ja ma üldse ei taha olla ebaviisakas ja ma saan aru, et võõral maal tuleb kohalikke kombeid austada, aga ma olen liiga.. noh...eestlane selle jaoks.

Minu esimene gruusia keele tund

Esimene päev läks kenasti, asjalikult. Sain endale kohaliku numbri, tegelesin pangakonto saamisega, proovisin esimesi kohalikke sööke ( ja no oli hea!) ning õlut. Kuna eelmine öö oli olnud liiga lühike, siis kerisin suht kähku magama.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mu kõrvaltoas peatub üks professor, kes ei räägi sõnagi inglise keelt. Temaga sai täna palju nalja.

Rääkisime juttu ja käisime turul koos ja sõime koos lõunat. Seda kõike vene keeles, mida, tuletan meelde, ma ei räägi!

Ja ma sain ka oma esimese gruusia keele tunni. Ka vene keeles. Päris huvitav :P No ja ikka väga keeruline.

Vaatame kuhu see viib :)

Teekond maailma lõppu, osa 3

Helsingi lend saabub ja väljub ja maandub. Kuna Tallinnas ei saanud nad mind Minski ja Kutaisi lennule registreerida, teen seda siin. Tütarlaps uurib ja puurib mu passi ja küsib igasugu küsimusi ja lõpuks saab see tehtud. tagant järele mõeldes olin ma ikka eriti tark, et mõlemad registreerimised Helsingis tegin, sest Minski lennujaamas ei oleks nad küll neid küsimusi mu käest osanud inglise keeles küsida ja mina ei oleks osanud vene keeles vastata.

Lennuk on eriti väike ja kitsas. Aga kuna tundub, et kõigil teistel on ka väga palju käsipagasit, siis ma ei muretse - küll nad mind peale lubavad.

Ja algab võrratu 6-tunnik Minski lennujaamas. Päris raudpingid pole, aga palju ka ei puudu. Poelettidel on ainult alkohol ja parfüümid. Absoluutselt mitte mingit kohvikukesekest ka ei ole. Ma otsustan magada mõned tunnid. See hommikune rabelemine on oma töö teinud ja mind ära väsitanud.

Nüüd läheb juba rutiinselt - kolmas lend päevas. Enne lennukisse istumist jõuan veel mõned leheküljed raamatut lugeda, mitte küll Kääbikut, aga tantsupeo kirjelduste raamatut.

Kutaisi lennujaamas ei olema küll üldse kindel, kas mu kohver ka kohale jõuab. Jõuab. küll veidi räsitud, aga täiesti olemas. Ootesaali ei saa praktiliselt sissegi astuda, sest piraattaksode juhid on vallitanud kogu ukseesise. Üks haagib ennast mullegi külge. Ma siis oma väga väga nigelas vene keeles ütlen, et ei taha teda. Aga mu keel on vist ikka väga vigane - ta ei lähe ära :) Ma nihutan oma kohvreid, onu tuleb järgi. Nihutan veel, onu ei jää mitte maha. Õnneks saabub mulle juba tuttav ülikooli välissuhete onu ja me lähme auto poole. Taksojuht vaatab mind küllalti pettunud pilgul.

Autos selgub, et David, see on onu nimi, ei ole mu teist kirja kätte saanud ja kui ma poleks Minskis enne lennukile istumist talle ka sõnumit taatnud, siis ta poleks mulle järgi tulnud. Vat kus lops!

Sõit ei ole pikk. Juba olengi oma uues kodus. Ja sellest täpsemalt juba järgmine kord!

Teekond maailma lõppu, osa 2

Väga kentsakas oli eelmist postitust lugeda. Eriti, kuna see sai kirjutatud enne, kui eilne tegelikult pihta hakkas! :) Et aga kõik kõigest aru saaks, hakkan algusest uuesti pihta.

Kuljus käis eelmine õhu külas, see lükkas emotsioonid veidi sassi. Muu kõik on harilik. Ema veel helistab, et olen ma kindel, et mu lend väljub - Kuressaarest jäi hommikul lennuk udu tõttu väljumata. Noh, ta nii sama minu närviliseks muutmise pärast tegi nii :) Ma ei lase ennast segadusse viia. Teen köögis teed, siis aga äkki tuleb mulle meelde - MA JÄTSIN OMA PASSI SAAREMAALE!!!!!!!

Ülikiirelt arvuti lahti, et üle kontrollida, kas mul on Gruusiasse sisenemiseks kindasti passi vaja. Selgub, et ainult otse lendamiseks. Jumal tänatud! Lihtsalt nii igaks juhuks vaatan üle ka vahemaandumised ja minu suureks on Valgevenes isegi vaid vahemaandumiseks kindlalt vaja passi.

Pekki küll, mida ma nüüd teen??!?!? Helistan emale. Ta on Salmel, aga kupatab isa koju, sest ma tean täpselt kus mu pass on. Mina samal ajal helistan Kuressaare lennujaama, et küsida, mis kell läheb järgmine lennuk ja mis kell see sisse jõuab - aega on 40 minti, jõuab küll. Helistan isale, et teda täpselt instrueerida. Mu pass aga tavapärase koha peal ei ole! Äääää....Ok?!

Nüüd on küll kellad! Palun isal veel kord kõik mu kotid ja karbid läbi vaadata no äkki olen kogemata pannud kuhugi mujale. Ise helistan välisministeeriumisse, et teada saada, kas mul ikka kindlasti kindlasti on seda vaja. Sealt suunatakse mind Valgevene saatkonda Tallinnas. Seal ei võta keegi toru. Helistan uuesti vm. Sealt suunatakse mind siis nüüd Eesti saatkonda Valgevenes. Tore eesti noormees võtab toru ja minu küsimuse peale peaaegu pursatab naerda - no loomulikult on passi vaja!

Tänan viisakalt ja helistan isale tagasi. Ta ei ole siiani midagi leidnud ja on juba kaks korda kõik kotid läbi vaadanud ja põrandale kallanud. Hakkan nüüd endas kahtlema, äkki ma ikkagi automaatselt viskasin passi kotti. Kallan oma kohvrid põrandale laiali - ei midagi.

Ok, nüüd tuleb selgeks teha, kas on olemas mingi asendusdokument. Helistan Politseis- ja piirivalveametisse, sealt suunatakse mind ühe empaatiavõime täielikult kaotanud naisterahvani, kes ütleb, et kiirpass võtab kaks tööpäeva. Tänan viisakalt ja panen toru ära.

Selge, täna ma siis ei lenda.Kell on nii palju, et lennuk peaks ka juba väljunud olema. Lähen hoopis saarde ja otsin selle passi üles. Nüüd tuleb siis teavitada mu vastuvõtvat ülikooli Gruusias ja kogu asja koordineerivat ülikooli Saksamaal. Helistan Saksamaale, mulle vajalikku onu ei ole kontoris. Kuna mul Gruusia onu numbrit pole, siis talle kirjutan. Vajutan send nuppu, kui isa helistab - ta leidis passi üles! Nüüd siis padavai Kuressaare lennujaama. Äkki, ehk, võib-olla veel jõuab - lennuki väljumiseni on minut.

Ma olen ühte aegu rõõmus ja segaduses. Mis ma siis nüüd tegema pean. Kohe Gruusiasse tagasi ei kirjuta - no äkki ma siiski ei saa passi kätte.

Isa helistab uuesti - ta jõusid umbes täpselt viimasel sekundil ja andis passi stjuardessile, kes selle siis mulle lennujaamas üle annab. Tallinn-Kuressaare lennuk jõuab sisse 11.30, minu lennu registreerimine läheb lukku 12.15, peaks jõudma küll. Käbelt siis nüüd asjad kohvrisse tagasi, riided selga, takso tellida, kaks ampsu ka süüa ja minekut.

11:30 olen Tallinna lennujaamas. Selgub, et Kuressaare lend hilineb - tore, just seda mul vaja oligi. Peas trummeldavad sajad mõtted, miks kurat see siis nüüd nii läks! Kas see oli hea või halb! Kas see on halb enne millegi suure ja hirmsa eest hoiatamiseks?

11:50 jõuab Kuressaare lend sisse. 12:00 saan oma passi ja 12:12 istun oma väravas lennujaamas, et kohekohe lennukile istuda. Adrenaliin on kogu mõtlemise segi löönud. löön arvuti lahti, et inimestele teada anda, et siiski kõik õnnestus. Siis tuleb kõlaritest teada-anne - Helsingi lend lükkub edasi! HAHAHAAa! No mida?!?!? Universum ei taha, et ma Gruusiasse läheks. :)

Teekond maailma l6ppu, osa 1

Ma ei tea, kas ja mis aineid ma seal vôtma hakkan. Ma ei tea, kas mul on seal kodu. Teoreetiliselt peaks olema. Ma loodan, et mulle lennuki vastu tullakse, aga ma ei saa selles kindel olla. Ainuke asi, mida ma kindalt tean, on see, et tâna lâheb mu lend. Siis helistab mu ema ja ùtleb, et nâiteks Kuressaarest ei vâlju hommikul udu pârast ythegi lennukit! Ma lâhen tâna Gruusiasse.

Otsustasin eile ôhtul, et tegelt peaks ikka kohvri teisiti pakkima. No nii igaks juhuks! Et kui pagas millegi pârast peaks minust hiljem saabuma. Kui ma kohvri kaane aga lahti tegin, oli suhteliselt selge, et ega seal midagi muuta anna-lihtsalt niiii tihedasti oli kôik pakitud. Nyyd ei jââ muud, kui loota parimat.

Kuna mul on see harukordne vôimalus, et ma saan veeta 6 tundi Minski lennujaamas mitte midagi tehes, siis otsustasin raamatu kaasa vôtta ja vâhemalt intelligentse ja kultuurse mulje jâtta. Ning kuna mu sihtkoht on vâga kaugel ning teekond sinna tâis teadmatust, siis tundus Kââbik hea valikuna. Saan vâhemalt kellegi saatusekaaslasega oma ônne ja ônnetust jagada.

Ma ei saa lubada, et pikalt ja pidevalt kirjutan, aga ma pyyan. Ja no see on juba ju ka midagi!

Nâeme varsti!