Uued tuuled

Noooooniii, kaua tehtud kaunikene! See ei ole täieliselt minu süü, et käesolev postitus nii kaua on viibinud, siin on lihtsalt jälle mingi Inerneti jamad ning ma saan kasutada ainult Eksploorerit ja talle ka enamus leheküljed ei meeldi. Aga parem Hilja kui Silja!

Teisipäeval, pärast seda, kui olin pühapäeva õhtul 4 tundi Tbilisisse sõitnd, esmaspäeva hommikul tunnikese lennujaama, tunnikese tagasi, endal silmad silmavee soolast punased, ja järgmised neli tundi veel Kutaississe tagasi, kas ma olen teile rääkinud kui kohtuvalt mühklikud on siinsed teed?, sain ma täiesti uue kogemuse osaliseks. Nimelt on minu koduinstituudis komme, et umbes täpselt novembri alguses kogutakse kogu esimene kursus kokku ja minnakse kõik koos ühte vaaaaanaasse ja ilusasse kirikusse, kus siis kirikupapa uutele sõnad peale loeb. No vot, ja nüüd siis oli se päev käes. Minu tund sattus just sellele ajale, seega võttis mu kallis õpetaja mind oma sõpside kampa ja me läksime ka püha üritust tunnistama. Teate, ca 40-aastased õppejõud ei ole mitte paremad kui esmakursuslased – selle 2 tunni jooksul tehti vähemalt 100 poseeritud ja vähem poseeritud pilti! Õhtul võis neid juba FB leida!

Aga tädid iseenesest on väga toredad. Üks räägib ka veits inglise keelt, jube vahva aksendiga. Nii minnes kui tulles oli autoraadio põhjas, sealt tuli vaheldumisi umbes 10 aasta taguseid kassahitte ja loomulikult laulsid tädid kaasa. Minule ootamatult ei pööranud me tagasitulles ülikooli poole, vaid läksime hinkaalisid sööma. Jälle sai palju nalja! Väga tore päev oli.

Ma ilmselt käin siin rohkem teatris kui kodus, sest reedel tegin ma seda jälle - käisin nimelt ooperis. Asi algas hoopis aga sellest, et neljapäeval oli koolis ühe kunagise vilistlase, nüüdse maailmakuulsa dirigendi kontserdikene. Noh, tegelikult oli tema nagu saatejuht ja vahetekstihõikaja kuniks kaks ooperilauljat hinge tõmbasid. Kõik, mis laval toimus, oli väga kena! Aga see, mis moodi saal käitus, tekitas piinlikkust. – Pärast kahte laulu said lapsed aru, et klassikaline muusika ei ole nende jaoks ja hakkasid saalist välja voorima. Suhteliselt vaikselt, aga märgatavalt. Siis ühel hetkel tõusis püsti kõigi kardetud inglise keele osakonna juht, Madonna, ja läks istus ukse juurde. Sellest alates pidid kõik, kes väljumiseks olid ukse juurde läinud, otsa ringi pöörama ning tagasi istuma. Jeeeebus! No ega nad siis sellega ei leppinud! Mingil hetkel läks seal ikka juba müraks kätte ära. Nii ei teagi ma, kas mul oli rohkem piinlik ülikoolis käivate laste pärast, kes ei tea, mida klassikaline muusika endast kujutab, või õppejõu pärast, kes neid lapsi kui lapsi ka kohtles.

Reedel aga siis oli ooper. Mu inglise keele õppejõud sebis mulle kutse. Seal kohtusime ka lõpuks ka  Harryga. Harry on on inglise vanamees, kes ühel jooksuüritusel Triinuga kokku juhtus. Vestlusest selgus, et Harry elab Kutasis ja on inglise keele rääkimise näljas ning minul ju ka ei ole just liiga palju vestluskaaslasi. Nii andis ta Triinule oma nr ja me ühendusime sms-i teel. Proovisime ja proovisime kohtuda, aga ei tulnud välja. Siis lõpuks reedel selgus, et me mõlemad läheme teatrisse ning mis saaks olla parem koht kohtumiseks. Pärast teatrit läksime kohvikusse ja juttu jätkus kauemaks, punane vein aitas ka kaasa. Väga vinge vana on! Sajas kohas eland, veel sajas reisinud. Olemuselt hästi nooruslik! Meil julmalt hästi klappis kohe.

See oli ka ilmselt üks põhjusi, miks ta mind pühapäeval oma kahe kolleegiga koos ühele päevareisile kutsus. Käisime ühe mäe taga, teise otsas olevas külakeses. Mul ei ole nii siirast kohtumist grusiinidega varem olnud! Ma olen täiesti lummatud inimeste külalislahkusest, lõputust siirusest ning naeratustest! Mis sest, et sellest paar hammast puudu oli. Vaimustav! Mul ei ole sõnu,et seda teile vääriliselt kirjeldada... See ongi see Gruusia, mille pärast ma siia tulin!!

Täna proovisin ma kohalikud meditsiiniteenused ära. Kõlbab küll! J

Minust on saanud jah-inimene. Või kui mitte veel päris, siis liigun sinna poole. See on lahe tunne!

PS: Mu maailma parim õde sai uue lapse! Mul on nii hea meel! Õhupallid ja värgid!

Veider maailm, veidrad inimesed sees. Jälle.

Enne kui ma üldse alustan, siis suured tänud neile, kes mul Armeeniat külastada soovitasid!

Ja tegelikult pean ma alustama veidi varem kui päris Armeeniasse minekust. Mulle tuli mu kõige rännuhimulisem sõber külla - Amaranta. (Kes meiega alles nüüd liitub, siis Amaranta on hispaanlanna, kellega me Küprosel korterit jagasin ja kes sellest saati mu vaat et lähin sõber on. Praegu elab ta Kreekas, enne seda on elanud või pikemalt viibinud Hispaanias, Hong Kongis, Mexicos, Küprosel. Suht estofiiliks olen ta juba kasvatanud ka :P )

Ta saabus neljapäeva öösel vastu reedet. Ja öö on tegelikult siis nii 5-e ajal hommikul. Jüri oli piisavalt lahke ja nõus teda autoga ära tooma, sest enamikel juhtudel ei asu lennujaamad kesklinnas nagu Tallinnas. Esimese hooga pidime ka Jüri juurde ööseks jääma, aga seal olid mingid peredraamad, mis muu hulgas kätkesid endas mängupõrgut ja kaklust ja traumapunkti, ning nii maandusimegi hoopis kõik kolmekesi Jüri sõbra pool. Kes ühtlasi on ühe mu (vist juba endise) siinse vend.

Kujutage ette, et olete kaks nädalat ainult küpsiseid söönud, on südasuvi, palav, ja muud ümberringi ei ole kui saepurukuivad küpsised. Ja siis äkki ilmub kuskilt küps külm arbuus välja. Seemneid ka sees ei ole! No vot niisugune tunne on üle tüki aja head sõpra näha! Ja ta saabus ka nii õigel ajal - mäletan, kuidas Küprosel umbes selle aja peale sügav kopp ette tuli.

Kuna ma ei või teada, mis tarbeks mul kohalikke vaja võib minna, siis ma siin pigem olen hea võmm. Amal aga polnud kaotada midagi ja nii pani ta nii mõnegi gruuslase õhku ahmima ja punastama. Teiste hulgas Jüri. See oli lahe! Sest Jüri üldiselt muidu teab kõike, kõigest, kõige paremini. Ama aga snäppis vastu nii mis laksus. Mul oli nägu naeru täis, Jüril suu vett.

Aga Armeenia!

Plaan oli minna maršutkaga. Peatusest võtsime aga hoopis auto ja autojuhi. Jumal tänatud, et meil Triinu oli, tema vene keel ja reisiplaneerimisoskus olid suurepärased! Me tarbisime seda autot ja ta juhti veel kahel korral - üks päevareis ja tagasitulek - ja igal võimalusel ostis juht tee äärsetelt müüjatelt puuvilju või liha või muud. Me olime kindlad,et tal on on mingi hiigel suur pere ja kuri naine, kes käsib mehel süüa koju tuua. Pärast tuli muidugi välja, et vanahärra elab oma suhteliselt väikese ja ohutu välimusega proua ning ühe pojaga Jerevani servas. Proua ei ole kole koll, täitsa tore näis!

Ma Armeeniast liiga pikalt ei räägi. Mõned pildid panin ka üles. Üldiselt ma soovitan kõigile! Peatuspaigaks Jerevan ja sealt siis päevareisid siia ja sinna. Fantastline! Ja väga odav! :P

Ma arvan, et ma olen võimeline välja valima kaks lemmikumat hetke. Esiemene oli, kui me ühelt õhtusöögilt kodu poole jalutama hakkasime ja tantsivad purskkaevud avastasime. Nii ilus ja äge oli, et me hakkasime ise ka tantsima! Poitsei veits vaatas, aga pigem sõbralikult! :P Teine hetke oli viimase päeva hommik, kui me Amaga avastasime ühe imearmsa veinipoekese/kohviku. Rääkisime omanikuga maast ja ilmast ja veinist. Jõime klaasikese, tükike juustu juurde, ja nautisime umbes 20-kraadist päikesesooja novembrit! Vaimustav...

Mingi hetk tulime tagasi. Tahtsime tulla teist teed pidi, et ikka reisist viimast võtta ja Armeeniat võimalikult palju uudistada. Autojuht ütles, et pmt pole probleemi. Ta peab ainult korra helistama, sest paar päeva tagasi oli seal kandis azeritega veits tulistamiseks läinud... Äää... ok!? Meie pihta keegi sihtida ei tahtnud.

Piiri peal korra küsiti, et kes me oleme ja mida me tahame. Minu käest, ei tea miks... Vastasin ausalt ja salgamata. Millegi pärast oli meie autojuht küll oma kaks kotti meie kottide juurde pannud. Välisel vaatlusel oleks arvanud, et tegemist on meie asjadega. Ma kottide sisse ei vaadanud, ma ei tahtnud teada, et meie onu millegi kahtlasega tegeleb. Jätsin endale arvamuse, et nii oli lihtsalt parem kotte paigutada...

Ma nii armastan seda, et siin on veel soe! See teeb meele nii heaks, kui saab T-särgi ja teksadega õues jalutada. Nii näiteks jalutasime üks päev nii 6km korda kaks Amaga ühte väga ägedat koobast vaatama. Tee ääres anti meile ühest hoovist veel kotitäis hurmaasid ka kaasa. Istusime mättale ja sõime, meie kõrval nosisid vabalt jooksvad notsud, eemal ammuuusid vissid, sekka kaagutasi kanad - issanda loomaaed missugune!

Ühel saatuslikul õhtul jõudsin järeldusele, et kohalikud noormehed on ikka kapid küll. Ühe tõttu sain oma nina verd jooksma! Okokok, see ei ole nii nagu paistab - me mängisime jalkat ja jooksime kokku. Aga oli minu nina ja seal tuli verd, niiet.... :P

See nädal peab tubli olema ja kõik kooli- ning tööasjad rea peale saama. Ja tegelikult tuleb maha istuda ja veel alles jäänud aeg, mida polegi teab mis pikalt jäänud, ära planeerida.

Tervitan teid!

PS: David tuli Eestist tagasi ja tõi mulle musta leiba. See maitseb niii hea!