Enne kui ma üldse alustan, siis suured tänud neile, kes mul Armeeniat külastada soovitasid!
Ja tegelikult pean ma alustama veidi varem kui päris Armeeniasse minekust. Mulle tuli mu kõige rännuhimulisem sõber külla - Amaranta. (Kes meiega alles nüüd liitub, siis Amaranta on hispaanlanna, kellega me Küprosel korterit jagasin ja kes sellest saati mu vaat et lähin sõber on. Praegu elab ta Kreekas, enne seda on elanud või pikemalt viibinud Hispaanias, Hong Kongis, Mexicos, Küprosel. Suht estofiiliks olen ta juba kasvatanud ka :P )
Ta saabus neljapäeva öösel vastu reedet. Ja öö on tegelikult siis nii 5-e ajal hommikul. Jüri oli piisavalt lahke ja nõus teda autoga ära tooma, sest enamikel juhtudel ei asu lennujaamad kesklinnas nagu Tallinnas. Esimese hooga pidime ka Jüri juurde ööseks jääma, aga seal olid mingid peredraamad, mis muu hulgas kätkesid endas mängupõrgut ja kaklust ja traumapunkti, ning nii maandusimegi hoopis kõik kolmekesi Jüri sõbra pool. Kes ühtlasi on ühe mu (vist juba endise) siinse vend.
Kujutage ette, et olete kaks nädalat ainult küpsiseid söönud, on südasuvi, palav, ja muud ümberringi ei ole kui saepurukuivad küpsised. Ja siis äkki ilmub kuskilt küps külm arbuus välja. Seemneid ka sees ei ole! No vot niisugune tunne on üle tüki aja head sõpra näha! Ja ta saabus ka nii õigel ajal - mäletan, kuidas Küprosel umbes selle aja peale sügav kopp ette tuli.
Kuna ma ei või teada, mis tarbeks mul kohalikke vaja võib minna, siis ma siin pigem olen hea võmm. Amal aga polnud kaotada midagi ja nii pani ta nii mõnegi gruuslase õhku ahmima ja punastama. Teiste hulgas Jüri. See oli lahe! Sest Jüri üldiselt muidu teab kõike, kõigest, kõige paremini. Ama aga snäppis vastu nii mis laksus. Mul oli nägu naeru täis, Jüril suu vett.
Aga Armeenia!
Plaan oli minna maršutkaga. Peatusest võtsime aga hoopis auto ja autojuhi. Jumal tänatud, et meil Triinu oli, tema vene keel ja reisiplaneerimisoskus olid suurepärased! Me tarbisime seda autot ja ta juhti veel kahel korral - üks päevareis ja tagasitulek - ja igal võimalusel ostis juht tee äärsetelt müüjatelt puuvilju või liha või muud. Me olime kindlad,et tal on on mingi hiigel suur pere ja kuri naine, kes käsib mehel süüa koju tuua. Pärast tuli muidugi välja, et vanahärra elab oma suhteliselt väikese ja ohutu välimusega proua ning ühe pojaga Jerevani servas. Proua ei ole kole koll, täitsa tore näis!
Ma Armeeniast liiga pikalt ei räägi. Mõned pildid panin ka üles. Üldiselt ma soovitan kõigile! Peatuspaigaks Jerevan ja sealt siis päevareisid siia ja sinna. Fantastline! Ja väga odav! :P
Ma arvan, et ma olen võimeline välja valima kaks lemmikumat hetke. Esiemene oli, kui me ühelt õhtusöögilt kodu poole jalutama hakkasime ja tantsivad purskkaevud avastasime. Nii ilus ja äge oli, et me hakkasime ise ka tantsima! Poitsei veits vaatas, aga pigem sõbralikult! :P Teine hetke oli viimase päeva hommik, kui me Amaga avastasime ühe imearmsa veinipoekese/kohviku. Rääkisime omanikuga maast ja ilmast ja veinist. Jõime klaasikese, tükike juustu juurde, ja nautisime umbes 20-kraadist päikesesooja novembrit! Vaimustav...
Mingi hetk tulime tagasi. Tahtsime tulla teist teed pidi, et ikka reisist viimast võtta ja Armeeniat võimalikult palju uudistada. Autojuht ütles, et pmt pole probleemi. Ta peab ainult korra helistama, sest paar päeva tagasi oli seal kandis azeritega veits tulistamiseks läinud... Äää... ok!? Meie pihta keegi sihtida ei tahtnud.
Piiri peal korra küsiti, et kes me oleme ja mida me tahame. Minu käest, ei tea miks... Vastasin ausalt ja salgamata. Millegi pärast oli meie autojuht küll oma kaks kotti meie kottide juurde pannud. Välisel vaatlusel oleks arvanud, et tegemist on meie asjadega. Ma kottide sisse ei vaadanud, ma ei tahtnud teada, et meie onu millegi kahtlasega tegeleb. Jätsin endale arvamuse, et nii oli lihtsalt parem kotte paigutada...
Ma nii armastan seda, et siin on veel soe! See teeb meele nii heaks, kui saab T-särgi ja teksadega õues jalutada. Nii näiteks jalutasime üks päev nii 6km korda kaks Amaga ühte väga ägedat koobast vaatama. Tee ääres anti meile ühest hoovist veel kotitäis hurmaasid ka kaasa. Istusime mättale ja sõime, meie kõrval nosisid vabalt jooksvad notsud, eemal ammuuusid vissid, sekka kaagutasi kanad - issanda loomaaed missugune!
Ühel saatuslikul õhtul jõudsin järeldusele, et kohalikud noormehed on ikka kapid küll. Ühe tõttu sain oma nina verd jooksma! Okokok, see ei ole nii nagu paistab - me mängisime jalkat ja jooksime kokku. Aga oli minu nina ja seal tuli verd, niiet.... :P
See nädal peab tubli olema ja kõik kooli- ning tööasjad rea peale saama. Ja tegelikult tuleb maha istuda ja veel alles jäänud aeg, mida polegi teab mis pikalt jäänud, ära planeerida.
Tervitan teid!
PS: David tuli Eestist tagasi ja tõi mulle musta leiba. See maitseb niii hea!
No comments:
Post a Comment