Seega ei ole see kuidagi kummaline või sellele ei pea pöörama ekstra tähelepanu, et ma nii umbes nädal tagasi ühe uue kohaliku noormehega tuttavaks sain :) Tore noormees on. Võib ka olla, et olukorras, kus keeleoskus paneb suhtlusvõrgustikule nii suured piirid, tunduvadki sinuga sama keelt rääkivad inimesed tavalisest toredamad :P Igal juhul on meil juba olnud täitsa mitu sisukat vestlust. Näiteks soolisest võrdõiglikkusest, Stalinist, Gruusia-Venemaa poliitilistest suhetest... Noh, ikka "päris" teemad, mitte lilled ja liblikad.
Kolmapäeval käisime jälle väljas. Rääkisime ta vennast. Ta kinkis mulle peotäie vene komme, mida ta hea sõber, kes praegu Gruusiat külastab, kaasa tõi.
Neljapäeval läksin Tbilisisse. Jüri tuli mulle vastu, tal oli vaba päev. Läksime suht suvalisse kohta sööma. Ja üllatusüllatus - selle eelmise noormehe vend koos tolle Vene sõbraga oli ka seal! Nad on ju kõik Kutaisist pärit, koguni ühest naabruskonnast, seega omavahel sõbrad. Ma olen ikka mõelnud, et Eesti on väike koht. Tuleb välja, et Gruusia ka!
Käisime veel veits pealinna avastamas ja õhtul läksime kinno Mandariine vaatama. Minge teie ka! See on väga kena film! Ja teie film hakkab suure tõenäosusega ka õigel ajal pihta, mitte ei jää pool tundi hiljaks nagu mul, nii et kommid peaaegu juba enne filmi algust otsa said. Aga film on tõesti kena. Nats on liiga traditsioonilise lõpuga, aga mulle üldiselt meeldis. Kuigi tekstist sain ju ainult poolest aru - film oli eesti ja vene keeles, gruusiakeelsete subtiitritega. Mina lahkusin saalist pisarad põski mööda alla voolamas. Jube veider tunne oli ka kui Gruusia pealinnas eesti keel kinolinalt vastu peegeldas.
Reedel ma uitasin omapäi Tbilises. Nii ilus linn! Ja see on äge tunne, et ma natunatukene juba oskan orienteeruda ka. Ja metro ei ole üldse nii hirmus enam. Ma panin paar pilti ka FB üles. Mu lemmikud on igasugu kujukesed linnas. Näiteks sildadel või parkides või lihtsalt keset tänavat. Mõnusa positiivse hingamise annavad!
Reede õhtupoolikul oli mind ja Triinut kutsutud Jüri poole tema ema kokandustundi. Loomulikult selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, oli emal praktiliselt kõik tehtud! Küll aga sain ma vähemalt oma esimese hatšapuri ise kokku mätsida. Päris lahe oli! Ja maitsev! Ja üldse mitte keeruline. Kindasti teen koju tulles ka. Ema tehtud toidud olid loomulikult ka väga maitsvad. Laud oli lookas.
Nädalavahetus oli see kord ikka vapustav! Käisime koopalinna Vardzjat vaatamas Armeenia piiri ääres. Mulle ei mahu pähe kuidas nad said esiteks sinna need koopa teha, teiseks nendes elada! Ok, Georgi (Triinu tuttav) seletas, et koopa alged on looduslikud. Sellegi poolest nii sügavaid õõnsusi ja käike uuristada on ikka hull töö.
Öö oli lühike, sest seltskond oli hea. Lisaks Triinule ja Georgile ka viimase sõber Lexo. Hommikul absoluutselt vapustav jalutuskäik sügiseses metsas ja suplus sulpuri vee vannis. Nüüd oleme noored ja ilusad igavesti!
Mõnus oli!
PS: Ma avastasin siin ühe suuuuuuuuure turu, nüüd ei ole mul enam kunagi igav! :P
PSPS: Kohalikud on väga toredad, aga teie olete ikka palju toredamad. Ärge üldse arvake, et ma teid olen ära unustanud!!
No comments:
Post a Comment