Ma istun pargis, juba mitmendat tundi, sest lihtsalt nii ilus on olla. Ilm on fantastiline! Ma olen kerge kampsuniga ja mul on palav - on oktoobri keskpaik.
Ma vaatan varblasi, kes peaaegu ülbelt mu pingi alt tsifka koori nokivad ja minust üldse välja ei tee. Olgu kaaluvahe milline tahes, nemad on siin kuningad ja üks heledapäine turist ees või taga ei sega nende päevatoimetusi.
Mu kõrval pinkidel istuvad paarikesed. Nii aralt, nii armsalt. Ma kujutan ette, kui põnev see võib neile olla - emad ja isad ju ei tea! Ja ei saagi teada. Enne, kui noormees pudeliga kosja tuleb. Ainult natukene võivad sõrmeotsad puutuda, natukene võib põlv vastu põlve minna. Ainult hetkeks, punastavad põsed saatjaks, tohib ühe pea teise õlal puhata.
Minust vasakul on Valge Sild. Kuskil on ka Punane. Kui silmad kinni panna, võiks häda pärast veekohinas ka midagi kodust kuulda. Aga päris ära ikka ei peta. Valge Sild on jalakäijatele ja see on tore, sest viimane asi, mida pargis kuulda tahaks, on autode müra. Jõgi, mis silla alt läbi voolab, on hoogne, rutune. Kala siin püüda ei saa. Nii ma arvan, sest ühteki kalameest näha pole.
Mustlasi küll on. Jälle tulevad need küllalti räbalates lapsed sente lunima. Kummaline on see, et nad ei tundu kurvad. Nad ei käi koolis, neil ei ole erinevaid huviringe, ma arvan, et nad ei söö iga päev midagi head, ei mängi uue arvuti või telefoniga, aga nad ei näi kurvad. Kas on see tuimus ja kaitsekilp? Või on see siirus, mis meile tõelisi väärtusi meelde peaks tuletama?
Mu lähedale tuleb punt noormehi istuma. Nendega on ka üks väike poiss. Noored mehed räägivad midagi poisile. Poiss tuleb, nii ääri veeri kui võimalik, minu poole. Sirutab oma käe ja annab mulle kohmetunult kolm pähklit. Ta on need ka juba ära koorinud, et mul aga parem süüa oleks. Tänan teda. Enne, kui jõuan talle šokolaadi vastu pakkuda, on ta juba läinud. Kõige parema maitsega pähklid, mida ma olen eales saanud!
Pilv tuli. On aeg koju minna.
No comments:
Post a Comment