"Mida teie arvate kultuuri tootestamisest?"

Nii piinlik on. Päriselt. Ma ei otsi vabandusi, neid lihtsalt pole. Ma ei luba, et nii enam ei juhtu - ei tahaks oma sõna murda. Ma ei palu kergemat karistust, ma ei ole seda väärt! Ma püüan parandada, mis võimalik, heastada, kuidas oskan.

Ma kirjutan täna kultuurist, sest kultuuriotsingutele ma ju Gruusiasse tulin. Proovin olla võimalikult subjektiivne, lähtuda enesekesksusest.

Kohvikukultuur

Üldselt on siin mulle jalgu jäänud pigem pubilikud söögikohad, kus juba uksest sisse astudes saad aru, kas täna hatšapurit pakutakse või mitte. Enam jaolt mõnusad kodused toidud. Küll aga ei saa teeninduskultuuri võrrelda Euroopaga, kus klient kuningas on. Pigem üleolevad, kohati lausa ülbe mulje jätvad ettekandjad. Hiljaku leidsin esimese koha, kus üks väike ruumike ka suitsuvaba on! Mõne asjaga harjub ikka kiiresti - alles see oli, kui ka meil vabalt suitsetada võis.

Minu täielikuks üllatuseks oli reede enne eelmist, kui me pundi ameeriklastega läksime kohalikku Hiinalinna. See on linna servas paiknev tõkkepuuga eraldatud ala, kus reaalselt ongi tehased ja elumajad ja hotell. Hotell, mille restoranis sain ma oma esimest pärispäris hiina toitu. See oli lihtsalt imeline! Ma ei armasta teatavasti teravaid elamusi köögis, aga see kord olid nad lihtsalt liiga head, et neist loobuda. Fantastiline!

Veel üllatas mind enam kui meeldivalt üks mõnus lounge, vastava elava muusika ja sisustusega. See oleks kohe üks mu lemmikkohtadest, kui seal parem ventilatsioon oleks. Koju tulles haises mu rinnahoidja ka sigaretti suitsu järele!

Teatrikultuur

Käisin teist korda teatris oma siinoleku ajal. Kui esimene kord oli Kanadast pärit trupp, siis seekord kohalikust pealinnast. Jah, etendus oli gruusia keeles. Jah, ma sain aru umbes 5st sõnast terve selle kahe ja poole tunni jooksul. Ei, mul ei olenud igav.Kui isegi etendus selleks ehk paari korral juhust andis, siis publiku vaatamine oli ka väga lõbus. Ma tegelt ei läinud sinna omavoliliselt - mu ülihoolitsevad õppejõud ostsid mulle pielti ja teatasid, et me nüüd lähme ja mis mul muud üle jäi, kui nõustuda :P

Trennikultuur

Olen otsustanud, et minu gruusia tantsu tantsija karjäär vist ikka ei vea välja. Ja seda, ma ütlen teile, mitte selle pärast, et ma nii kohutavalt saamatu oleks! Mulle lihtsalt absoluutselt ei sobi see, mis moodi siin see trenn välja näeb. Saal on pisike, no ikka pisike! Meil on kokku umbes 50 inimest. Koos on nii need, kes aastaid tantsinud on, kui need, kes sel aastal liitusid (nagu mina). Kui Eestis on järjekorrad selleks, et oleks süsteem, mille järgi kõik proovida saavad, siis siin on järjekorrad selleks, et kogenud tantsijad saaks ette trügida ja noored häbelikult sellel sündida lasta. Platsi peal harjutades niikuini on esirida, see tähendab peeglite esine, vaid vanade päralt! Kõik nügivad üksteise kaelas, vanad on peale vaadates juba negatiivselt noorte suhtes häälestatud. Uute õpetamisele suurt aega ei kulutata - õppigu vanade pealt! Sest inimestest pungil saalis tagumisest reast piiludes saabki ju nii hästi õppida! Üldiselt selles rühmas lahkuvad tüdrukud, kui nad rasedaks jäävad, ja poisid, kui nende kondid trikkidega katki lähevad. Saate aru, olen veidi ärritunud... Hullult edavad on nad ka - ainult peeglis sätiks end. Ja oleks siis, et teed ennast partneri jaoks kenaks - ei! Nende tantsud küll segarühmale, aga partneritest on neil jumalast suva.

Oh... Igatsen oma higiseid, armsaid, naljatavaid, naeratavaid, teineteist hoidvaid...

Tunnikultuur..

..on üldiselt selline kaheksanda klassi sarnane. No äärmisel juhul keskkool, aga mitte mingil juhul ülikool. Ikka ja endiselt õpitakse, kui õpitakse, emale või õpetajale, mitte mingil juhul endale. Lobisemine, spikerdamine, aja viitmine.... kvaliteedist ei hooli tudengid nagu üldse. Ja nemad kusjuures kõik maksavad oam õpingute eest, küll vanemate rahaga.

Ühe seiga pean ma oma ämbrist ka rääkima. Minu gruusia keele õpetaja seletas mulle kellaaegasid. Olin selleks ajaks juba nii kaks tundi mõistatanud, mis ta mulle oli rääkinud - tuletan meelde, et minu tunnid on gruusia ja vene segakeeles, viimasel ajal isegi pigem vaid gruusia keeles. Seletab siis mulle neid aegu ja no ma ei saa aru, nii kohutavalt ebaloogimile süsteem! Ja siis me seal vaidleme - tema gruusia keeles, mina eesti keeles. Vähemalt võrdne seis - keegi kellestki aru ei saa!

Kunsti ei ole kunsti teha. Kunst on kunstis kunsti näha! Sama käib kultuuri kohta! :)