"Poisid, poisid, vadake te ette. Tüdrukuid on sirgumas nii blonde kui brünette"

Mõtlesin selle peale, et kas on imelik, et minu kohalikud sõbrad nii umbes 95% ulatuses meesterahvad on. Noh, et .. teate küll! Aga siis otsustasin, et ei ole imelik, sest minuvanused naised on lihtsalt juba mehel! Kasvatavad kodus lapsi ja ei tule õhtuti õlut jooma. 

Seega ei ole see kuidagi kummaline või sellele ei pea pöörama ekstra tähelepanu, et ma nii umbes nädal tagasi ühe uue kohaliku noormehega tuttavaks sain :) Tore noormees on. Võib ka olla, et olukorras, kus keeleoskus paneb suhtlusvõrgustikule nii suured piirid, tunduvadki sinuga sama keelt rääkivad inimesed tavalisest toredamad :P Igal juhul on meil juba olnud täitsa mitu sisukat vestlust. Näiteks soolisest võrdõiglikkusest, Stalinist, Gruusia-Venemaa poliitilistest suhetest... Noh, ikka "päris" teemad, mitte lilled ja liblikad.

Kolmapäeval käisime jälle väljas. Rääkisime ta vennast. Ta kinkis mulle peotäie vene komme, mida ta hea sõber, kes praegu Gruusiat külastab, kaasa tõi.

Neljapäeval läksin Tbilisisse. Jüri tuli mulle vastu, tal oli vaba päev. Läksime suht suvalisse kohta sööma. Ja üllatusüllatus - selle eelmise noormehe vend koos tolle Vene sõbraga oli ka seal! Nad on ju kõik Kutaisist pärit, koguni ühest naabruskonnast, seega omavahel sõbrad.  Ma olen ikka mõelnud, et Eesti on väike koht. Tuleb välja, et Gruusia ka!

Käisime veel veits pealinna avastamas ja õhtul läksime kinno Mandariine vaatama. Minge teie ka! See on väga kena film! Ja teie film hakkab suure tõenäosusega ka õigel ajal pihta, mitte ei jää pool tundi hiljaks nagu mul, nii et kommid peaaegu juba enne filmi algust otsa said. Aga film on tõesti kena. Nats on liiga traditsioonilise lõpuga, aga mulle üldiselt meeldis. Kuigi tekstist sain ju ainult poolest aru - film oli eesti ja vene keeles, gruusiakeelsete subtiitritega. Mina lahkusin saalist pisarad põski mööda alla voolamas. Jube veider tunne oli ka kui Gruusia pealinnas eesti keel kinolinalt vastu peegeldas.

Reedel ma uitasin omapäi Tbilises. Nii ilus linn! Ja see on äge tunne, et ma natunatukene juba oskan orienteeruda ka. Ja metro ei ole üldse nii hirmus enam. Ma panin paar pilti ka FB üles. Mu lemmikud on igasugu kujukesed linnas. Näiteks sildadel või parkides või lihtsalt keset tänavat. Mõnusa positiivse hingamise annavad!

Reede õhtupoolikul oli mind ja Triinut kutsutud Jüri poole tema ema kokandustundi. Loomulikult selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, oli emal praktiliselt kõik tehtud! Küll aga sain ma vähemalt oma esimese hatšapuri ise kokku mätsida. Päris lahe oli! Ja maitsev! Ja üldse mitte keeruline. Kindasti teen koju tulles ka. Ema tehtud toidud olid loomulikult ka väga maitsvad. Laud oli lookas. 

Nädalavahetus oli see kord ikka vapustav! Käisime koopalinna Vardzjat vaatamas Armeenia piiri ääres. Mulle ei mahu pähe kuidas nad said esiteks sinna need koopa teha, teiseks nendes elada! Ok, Georgi (Triinu tuttav) seletas, et koopa alged on looduslikud. Sellegi poolest nii sügavaid õõnsusi ja käike uuristada on ikka hull töö. 

Öö oli lühike, sest seltskond oli hea. Lisaks Triinule ja Georgile ka viimase sõber Lexo. Hommikul absoluutselt vapustav jalutuskäik sügiseses metsas ja suplus sulpuri vee vannis. Nüüd oleme noored ja ilusad igavesti!

Mõnus oli!

PS: Ma avastasin siin ühe suuuuuuuuure turu, nüüd ei ole mul enam kunagi igav! :P

PSPS: Kohalikud on väga toredad, aga teie olete ikka palju toredamad. Ärge üldse arvake, et ma teid olen ära unustanud!!

"Mida teie arvate kultuuri tootestamisest?"

Nii piinlik on. Päriselt. Ma ei otsi vabandusi, neid lihtsalt pole. Ma ei luba, et nii enam ei juhtu - ei tahaks oma sõna murda. Ma ei palu kergemat karistust, ma ei ole seda väärt! Ma püüan parandada, mis võimalik, heastada, kuidas oskan.

Ma kirjutan täna kultuurist, sest kultuuriotsingutele ma ju Gruusiasse tulin. Proovin olla võimalikult subjektiivne, lähtuda enesekesksusest.

Kohvikukultuur

Üldselt on siin mulle jalgu jäänud pigem pubilikud söögikohad, kus juba uksest sisse astudes saad aru, kas täna hatšapurit pakutakse või mitte. Enam jaolt mõnusad kodused toidud. Küll aga ei saa teeninduskultuuri võrrelda Euroopaga, kus klient kuningas on. Pigem üleolevad, kohati lausa ülbe mulje jätvad ettekandjad. Hiljaku leidsin esimese koha, kus üks väike ruumike ka suitsuvaba on! Mõne asjaga harjub ikka kiiresti - alles see oli, kui ka meil vabalt suitsetada võis.

Minu täielikuks üllatuseks oli reede enne eelmist, kui me pundi ameeriklastega läksime kohalikku Hiinalinna. See on linna servas paiknev tõkkepuuga eraldatud ala, kus reaalselt ongi tehased ja elumajad ja hotell. Hotell, mille restoranis sain ma oma esimest pärispäris hiina toitu. See oli lihtsalt imeline! Ma ei armasta teatavasti teravaid elamusi köögis, aga see kord olid nad lihtsalt liiga head, et neist loobuda. Fantastiline!

Veel üllatas mind enam kui meeldivalt üks mõnus lounge, vastava elava muusika ja sisustusega. See oleks kohe üks mu lemmikkohtadest, kui seal parem ventilatsioon oleks. Koju tulles haises mu rinnahoidja ka sigaretti suitsu järele!

Teatrikultuur

Käisin teist korda teatris oma siinoleku ajal. Kui esimene kord oli Kanadast pärit trupp, siis seekord kohalikust pealinnast. Jah, etendus oli gruusia keeles. Jah, ma sain aru umbes 5st sõnast terve selle kahe ja poole tunni jooksul. Ei, mul ei olenud igav.Kui isegi etendus selleks ehk paari korral juhust andis, siis publiku vaatamine oli ka väga lõbus. Ma tegelt ei läinud sinna omavoliliselt - mu ülihoolitsevad õppejõud ostsid mulle pielti ja teatasid, et me nüüd lähme ja mis mul muud üle jäi, kui nõustuda :P

Trennikultuur

Olen otsustanud, et minu gruusia tantsu tantsija karjäär vist ikka ei vea välja. Ja seda, ma ütlen teile, mitte selle pärast, et ma nii kohutavalt saamatu oleks! Mulle lihtsalt absoluutselt ei sobi see, mis moodi siin see trenn välja näeb. Saal on pisike, no ikka pisike! Meil on kokku umbes 50 inimest. Koos on nii need, kes aastaid tantsinud on, kui need, kes sel aastal liitusid (nagu mina). Kui Eestis on järjekorrad selleks, et oleks süsteem, mille järgi kõik proovida saavad, siis siin on järjekorrad selleks, et kogenud tantsijad saaks ette trügida ja noored häbelikult sellel sündida lasta. Platsi peal harjutades niikuini on esirida, see tähendab peeglite esine, vaid vanade päralt! Kõik nügivad üksteise kaelas, vanad on peale vaadates juba negatiivselt noorte suhtes häälestatud. Uute õpetamisele suurt aega ei kulutata - õppigu vanade pealt! Sest inimestest pungil saalis tagumisest reast piiludes saabki ju nii hästi õppida! Üldiselt selles rühmas lahkuvad tüdrukud, kui nad rasedaks jäävad, ja poisid, kui nende kondid trikkidega katki lähevad. Saate aru, olen veidi ärritunud... Hullult edavad on nad ka - ainult peeglis sätiks end. Ja oleks siis, et teed ennast partneri jaoks kenaks - ei! Nende tantsud küll segarühmale, aga partneritest on neil jumalast suva.

Oh... Igatsen oma higiseid, armsaid, naljatavaid, naeratavaid, teineteist hoidvaid...

Tunnikultuur..

..on üldiselt selline kaheksanda klassi sarnane. No äärmisel juhul keskkool, aga mitte mingil juhul ülikool. Ikka ja endiselt õpitakse, kui õpitakse, emale või õpetajale, mitte mingil juhul endale. Lobisemine, spikerdamine, aja viitmine.... kvaliteedist ei hooli tudengid nagu üldse. Ja nemad kusjuures kõik maksavad oam õpingute eest, küll vanemate rahaga.

Ühe seiga pean ma oma ämbrist ka rääkima. Minu gruusia keele õpetaja seletas mulle kellaaegasid. Olin selleks ajaks juba nii kaks tundi mõistatanud, mis ta mulle oli rääkinud - tuletan meelde, et minu tunnid on gruusia ja vene segakeeles, viimasel ajal isegi pigem vaid gruusia keeles. Seletab siis mulle neid aegu ja no ma ei saa aru, nii kohutavalt ebaloogimile süsteem! Ja siis me seal vaidleme - tema gruusia keeles, mina eesti keeles. Vähemalt võrdne seis - keegi kellestki aru ei saa!

Kunsti ei ole kunsti teha. Kunst on kunstis kunsti näha! Sama käib kultuuri kohta! :)

Pildikesi pargipingilt

Ma istun pargis, juba mitmendat tundi, sest lihtsalt nii ilus on olla. Ilm on fantastiline! Ma olen kerge kampsuniga ja mul on palav - on oktoobri keskpaik.

Ma vaatan varblasi, kes peaaegu ülbelt mu pingi alt tsifka koori nokivad ja minust üldse välja ei tee. Olgu kaaluvahe milline tahes, nemad on siin kuningad ja üks heledapäine turist ees või taga ei sega nende päevatoimetusi.

Mu kõrval pinkidel istuvad paarikesed. Nii aralt, nii armsalt. Ma kujutan ette, kui põnev see võib neile olla - emad ja isad ju ei tea! Ja ei saagi teada. Enne, kui noormees pudeliga kosja tuleb. Ainult natukene võivad sõrmeotsad puutuda, natukene võib põlv vastu põlve minna. Ainult hetkeks, punastavad põsed saatjaks, tohib ühe pea teise õlal puhata.

Minust vasakul on Valge Sild. Kuskil on ka Punane. Kui silmad kinni panna, võiks häda pärast veekohinas ka midagi kodust kuulda. Aga päris ära ikka ei peta. Valge Sild on jalakäijatele ja see on tore, sest viimane asi, mida pargis kuulda tahaks, on autode müra. Jõgi, mis silla alt läbi voolab, on hoogne, rutune. Kala siin püüda ei saa. Nii ma arvan, sest ühteki kalameest näha pole.

Mustlasi küll on. Jälle tulevad need küllalti räbalates lapsed sente lunima. Kummaline on see, et nad ei tundu kurvad. Nad ei käi koolis, neil ei ole erinevaid huviringe, ma arvan, et nad ei söö iga päev midagi head, ei mängi uue arvuti või telefoniga, aga nad ei näi kurvad. Kas on see tuimus ja kaitsekilp? Või on see siirus, mis meile tõelisi väärtusi meelde peaks tuletama?

Mu lähedale tuleb punt noormehi istuma. Nendega on ka üks väike poiss. Noored mehed räägivad midagi poisile. Poiss tuleb, nii ääri veeri kui võimalik, minu poole. Sirutab oma käe ja annab mulle kohmetunult kolm pähklit. Ta on need ka juba ära koorinud, et mul aga parem süüa oleks. Tänan teda. Enne, kui jõuan talle šokolaadi vastu pakkuda, on ta juba läinud. Kõige parema maitsega pähklid, mida ma olen eales saanud!

Pilv tuli. On aeg koju minna.

looder nagu ma olen

Tegelt oleks pidanud juba mitu päeva tagasi postituse posti panema, aga ei olnud viitsimist. Või no ma teen seda tavaliselt pühapäeviti, aga see kord olin pühapäeval veel kodust ära ja see lõi rütmi kõik sassi.

Igal juhul oli eelmine nädal ära. Ja see tähendab, et sellest tasub kirjutada. Ega nädal pole süüdi, et mina laisk ja lohakas olen.

Teisipäeval oli koolis üks USA professoriproua. Ja kõik, mis on inglise keeles, sinna mind ka suunatakse. Tädi tuli kohalikele elektrit tooma või jalgratast näitama. Okok, see oli tegelt kuri nali. Ma olen kindel, et ta on hea südamega naine ja tahab ainult parimat. Aga kuna mul õnnestus temaga rohkem aega veeta, siis jõudis ta mulle mitte liiga positiivse mulje jätta. Siuke.. Ülevalt alla vaatav. Tõeline oma riigi ehk ameerika patrioot. Aga jälle oli hea kellegagi vabalt vestelda.

Teine teema, millega me eelmine nädal tegelesime, oli doonorlus. Nimelt tahaks ma eeskuljuliku doonorina ka siin oma kohust täita. Siin seda süsteemi suurt polegi... Vaatab, mis sellest saab. Ega mu lootused just kõrged pole.

Neljapäeval juhtus lihtsalt kõiga armsam situatsioon üldse! Ma olen veits tõbine olnud siin viimasel ajal ja siis üks õppejõud ütles mulle, et ma pärast loengu lõppu tema kabinetti tuleks. Läksingi. Ta siis ütleb, et tema on õpetaja ja talle ei või vastu vaielda ja andis mulle suure purgi vaarikamoosi ning mett, et ma ikka kiiremini terveks saaks. No niii tore! Ma siis kohe tegin ka vaarikateed ja aitaski!

Reedeks oli meid Triinuga Eesti Saatkonda kohvile palutud. Nii ilus maja! Päriselt! Ilmselgelt oleks töötegemiseks teistsugused ruumid paremad, aga vaevalt et nad ilusate ruumide üle liiga väga kurdavad. Ja tegemist on ikka tõelise Eesti nurgakesega Gruusias - seal on ka saun! :) Ja väga tore "pererahvas". Kindasti loodan nendega veel kohtuda.

Laupäeva varahommikul tuli Jüri meile järgi ja me seadsime suuna Tusheti poole. Niiiiiiiiiiiii pikk sõit oli! Jeebus! Aga no nii ilus oli ikka ka. Pilte saate FB vaadata. Esimese hooga oli plaan teha kahepäevane trip hobuste ja kogu muu naljaga. Siis tuli aga välja, et seal oli juba tükk maad lund sadanud ja tee on blokeeritud enne tippu. Egas midagi, tulime aga tagasi. Mis ehk ei olnudki kõige halvem variant, sest nii mina kui Triinu olime veits nohused.

Kui olime juba Tbilisile lähenemas, siis vajus mingi hetk Jüri ikka väga ära. No mis ime - me olime selleks ajaks umbes 10 tundi ratastel olnud. Ma siis võtsin julguse rindu ja istsin ise selle valge Niva rooli. Ausalt, ma olin enesele lubanud, et no Gruusias ma küll autot juhtima ei hakka! Never say never, huh. Ja väga hästi sain hakkama, muide! Kõik asjaosalised, seal hulgas Niva kinnitasid mu sõnu.

Pühapäeval nautisime Tbilisi festivali. Õhtu lõpetas ekspatide veini ja juustu pidu. Tore!

Esmaspäeval ootas mind kohtumine Noorsoo- ja spordiministeeriumiga. Keps suht värises all. Aga ilmselgelt mõttetult. Ametnik, osakonnajuhataja, kes mind seal vastu võttis, oli teksades ja kampsuniga, kabinettide vastas on suur spordisaal, kus parasjasti käis koss, ajaarvamine ja asjaajamine käivad veel rohkem seinast seina kui Küprosel. Ma ilmselt jätkan küll nendega koostööd, aga enam ma end selleks puhuks üles ei löö.

Olen siin juba kuu aega olnud, muide :)