Ega aega pole rasiata!

Ehk siis tegin ma juba tutvust oma tulevase rektoriga, välissuhete osakonna direktoriga ning hankisin endale Tbilisisse öömaja ning õlle.

Kõigest lähemalt.

Meie koolis on pidevalt kõikvõimalikke konverentse ja koolitusi. Üks selline toimub käesoleval nädalal. Teemaks Student Support System Devolopment. Ja mind paluti kah sinna meie Üliõpilaskonnast rääkima. Valmistasime Eneliniga esitlust ette ning ma nii muuseas vaatasin ka osalejate nimekirja. Oma tõesti väga suureks üllatuseks leidsin ma tuttava kooli nime ning seal alt ka tuttavad e-mailid. Nimelt olid konverentsil osalemas ka Akaki Tsereteli State University kaks esindajat - rektor ning välissuhte osakonna juht, kellega ma ka kõige rohkem suhtluses olen.

Ma ei plaaninud juhust kasutamata jätta ning osalesin konverentsil enne lavale astumist ka külalisena. Kui läksin korraldajale tere ütlema, siis vastas tema mulle, et minu järgi oli juba küsitud. Ehk ka grusiinid oli esinejate nimekirjas tuttavad nime näinud. Mulle muidugi kompliment! Tervitasime ja vahetasime viisakusi. Arvasin, et sellele tasemele vestlus ka jääb ning olin sellegi üle juba väga rõõmus. Kui aga jõudis kätte minu esinemise kord, siis olid mu uued sõbrad väga jutukad ning koostööaltid. Rääkisid grupitöös väga agaralt kaasa ja kogu aeg naeratasid.

See rektor tundus väga ägeda mehena. Siuke "issi", kes oma koolis on ilmselt väga tegija tüüp. Ta käsikis teisel onul minu jaoks ühikast eraldi pilte teha ja saata ning enne kui me konverentsi lõpus hüvsti jäätsime kordas välissuhete tüüp veel üle, et ta peab kindasti koju jõudes mulle uued paberid koos piltidega saatma.

No igal juhul arvan ma, et ma jätsin neile endast hea mulje ning ehk on minu jaoks seal nüüd mõni tee rohkem sillutatud. Homme hommikul pidi sealne rektor ka meie rektoriga kohtuma, grusiin lubas Tiiduga ka minust rääkida, ma ei tea miks, aga no kui ta tahab, siis olgute aga lahke!

Üks mees oli ka ühest teisest Gruusia ülikoolist. Sellest koolist, kuhu ma esimese hooga minna tahtsin. Head of Student service department, ma ei oska sellele meie mõistes vastet leida. Aga tegemist oli töötajaga mitte üliõpilasega. Andis mulle oma visiitkaardi ning kohustas Tbilisis olles kindasti talle teada andma. Sellega on siis ilmselt seal linnas ka ööbimiskoht olemas. Ja õlut lubas ka mind viia.

Kui "minu " kooli omad nägid ka välja grusiinidena - suured mehed, suured ninad, suured egod - siis see viimane oli pikk, suht vibalik, punapea, aga väidetavalt puhast verd grusiinlane.Väga toredad olid nad kõik! Ja no mis joppamine!

Täna oli üldse hea päev.

Takistused hoopis teiselt rindelt

Ma küll pühalikult lubasin, et mina oma õpingute eest ei maksa, aga nüüd pean vist ikkagi oma sõnu sööma.

Nimelt, nad seal Erasmus-Munduse peakontoris (:P) tahavad, et ma saadaks tõendi selle kohta, et ma järgmine semester veel üliõpilane olen. Sisulisel ton see võimatu, kuna tudeng võib igal hetkel võtta omad paberid välja.

Leppisin siis Õppeosakonna juhiga kokku, et nad mõtlevad mulle mingi niukese kirja välja - jälle väike kasutegur minust ametipostist.

Aga et ma ka reaalselt järgmine semester tudeng oleksin, pean ma sõlmima tasulisel kohal olemise lepingu, sest tasuta kohal olemise aeg saab käesoleva semestri lõpuga ühele poole. See tähendab mu jaoks siis administreerimistasu ja lõputööhinda. Ma arvan, et see ei ole takistus mu minekule!

Võtsin raamatukogust "Minu Gruusia" raamatu ja Lonely Planet´i - uurin ja puurin ja jube põnev on!

Hi, my name is George.

Jätkuvad ettevalmistused.

Olgugi, et tegelt on veel kiire muude asjadega, siis süda ikka juba kisub sügist ette valmistama. Kohtusin Tallinna Ülikoolis õppiva grusiiniga. Tema teeb kogu oma magistrit Erasmus-Mundusega. Eelmise õppeaasta veetis Portugalis, lõppeva ning järgneva siin, Eestis. Õppib rahvusvahelisi suhteid või midagi. No igal juhul räägib ta palju ja sellise näoga, et teab suht kõigest suht kõike!

Igal juhl, ma tahtsin temaga kindlasti kohtuda, et küsida, kudias see "päris-elu" seal ka on. Ta ise küll on päris hoopis teisest kohast ja koolis käis pealinnas, aga ta teadis palju ka minu linna - Kutuaisi kohta arvata. Tegemist on tõesti suuruselt teise linnaga ning lääne Gruusia pealinnaga. Mõni aeg tagasi, noh nõukogude ajal oligi Gruusias kaks pealinna. Pärast nõukaaja lõppu, lõppes ka sealne hiilgus. Nüüd paar aastat tagasi viidi parlament sinna linna, et oleks põhjust korrastustöid teha ning töökohti juurde luua. See Georgi sõnul ka õnnestus. Viimase paari aasta jooksul oelvat seal tehtud palju uuendusi ja ehitathud renoveeritud palju hooneid. Nagu mu uus sõber ütles, siis kui Eesti hakkas pärast NSV lõppu ehitma riigisüsteemi ja ei pannud põhirõhku välimusele (vihjates siinkohal meie mitte just liiga värvikirevale linnapildile), siis Gruusia vastupidiselt klantsis pildi ilusaks kuid riigi ülesehitamisega hakatakse tõsisemalt vast alles nüüd tegelema.

Kool, kuhu ma lähen, ei pidavat olema küll esmaklassiline, kuid minu valdkonnas - see onsiis pedagoogika - riigi parim. No eks see paista ja küll ma omad järeldused teen. Ka koolimaja pidi olema täielikult renoveeritud. Ma vaikselt loodan, et see tähendab, et muu hulgas vahetati ka augud pottide vastu ning külmaveekraanile lisati ka soe.

Linn pidi olema roheline, jalgratturitesõbralik. Jõgi teeb linna pooleks ja aknast paistavad mäed. Kuigi küllalti jalamil, ei pidavat tänavad väga mägised olema. See on ilmselt küll tema kui mäglase vaatevinklist ja minu jaoks on suvaline teerada Himalaja.

Georgi arvates ei tule mul küll midagi karta. Ei heledate juuste ega naine-olemise pärast. Veendunud on ta ka selles, et ma tagasi tulen oluliselt suurema venekeele oskusega. See peaks  muema kindasti rõõmustama :)

Tuli vist liiga pikk postitus jälle. Aga no nii palju on öelda!! :D