Ega aega pole rasiata!

Ehk siis tegin ma juba tutvust oma tulevase rektoriga, välissuhete osakonna direktoriga ning hankisin endale Tbilisisse öömaja ning õlle.

Kõigest lähemalt.

Meie koolis on pidevalt kõikvõimalikke konverentse ja koolitusi. Üks selline toimub käesoleval nädalal. Teemaks Student Support System Devolopment. Ja mind paluti kah sinna meie Üliõpilaskonnast rääkima. Valmistasime Eneliniga esitlust ette ning ma nii muuseas vaatasin ka osalejate nimekirja. Oma tõesti väga suureks üllatuseks leidsin ma tuttava kooli nime ning seal alt ka tuttavad e-mailid. Nimelt olid konverentsil osalemas ka Akaki Tsereteli State University kaks esindajat - rektor ning välissuhte osakonna juht, kellega ma ka kõige rohkem suhtluses olen.

Ma ei plaaninud juhust kasutamata jätta ning osalesin konverentsil enne lavale astumist ka külalisena. Kui läksin korraldajale tere ütlema, siis vastas tema mulle, et minu järgi oli juba küsitud. Ehk ka grusiinid oli esinejate nimekirjas tuttavad nime näinud. Mulle muidugi kompliment! Tervitasime ja vahetasime viisakusi. Arvasin, et sellele tasemele vestlus ka jääb ning olin sellegi üle juba väga rõõmus. Kui aga jõudis kätte minu esinemise kord, siis olid mu uued sõbrad väga jutukad ning koostööaltid. Rääkisid grupitöös väga agaralt kaasa ja kogu aeg naeratasid.

See rektor tundus väga ägeda mehena. Siuke "issi", kes oma koolis on ilmselt väga tegija tüüp. Ta käsikis teisel onul minu jaoks ühikast eraldi pilte teha ja saata ning enne kui me konverentsi lõpus hüvsti jäätsime kordas välissuhete tüüp veel üle, et ta peab kindasti koju jõudes mulle uued paberid koos piltidega saatma.

No igal juhul arvan ma, et ma jätsin neile endast hea mulje ning ehk on minu jaoks seal nüüd mõni tee rohkem sillutatud. Homme hommikul pidi sealne rektor ka meie rektoriga kohtuma, grusiin lubas Tiiduga ka minust rääkida, ma ei tea miks, aga no kui ta tahab, siis olgute aga lahke!

Üks mees oli ka ühest teisest Gruusia ülikoolist. Sellest koolist, kuhu ma esimese hooga minna tahtsin. Head of Student service department, ma ei oska sellele meie mõistes vastet leida. Aga tegemist oli töötajaga mitte üliõpilasega. Andis mulle oma visiitkaardi ning kohustas Tbilisis olles kindasti talle teada andma. Sellega on siis ilmselt seal linnas ka ööbimiskoht olemas. Ja õlut lubas ka mind viia.

Kui "minu " kooli omad nägid ka välja grusiinidena - suured mehed, suured ninad, suured egod - siis see viimane oli pikk, suht vibalik, punapea, aga väidetavalt puhast verd grusiinlane.Väga toredad olid nad kõik! Ja no mis joppamine!

Täna oli üldse hea päev.