Ma ei tea, kas ja mis aineid ma seal vôtma hakkan. Ma ei tea, kas mul on seal kodu. Teoreetiliselt peaks olema. Ma loodan, et mulle lennuki vastu tullakse, aga ma ei saa selles kindel olla. Ainuke asi, mida ma kindalt tean, on see, et tâna lâheb mu lend. Siis helistab mu ema ja ùtleb, et nâiteks Kuressaarest ei vâlju hommikul udu pârast ythegi lennukit! Ma lâhen tâna Gruusiasse.
Otsustasin eile ôhtul, et tegelt peaks ikka kohvri teisiti pakkima. No nii igaks juhuks! Et kui pagas millegi pârast peaks minust hiljem saabuma. Kui ma kohvri kaane aga lahti tegin, oli suhteliselt selge, et ega seal midagi muuta anna-lihtsalt niiii tihedasti oli kôik pakitud. Nyyd ei jââ muud, kui loota parimat.
Kuna mul on see harukordne vôimalus, et ma saan veeta 6 tundi Minski lennujaamas mitte midagi tehes, siis otsustasin raamatu kaasa vôtta ja vâhemalt intelligentse ja kultuurse mulje jâtta. Ning kuna mu sihtkoht on vâga kaugel ning teekond sinna tâis teadmatust, siis tundus Kââbik hea valikuna. Saan vâhemalt kellegi saatusekaaslasega oma ônne ja ônnetust jagada.
Ma ei saa lubada, et pikalt ja pidevalt kirjutan, aga ma pyyan. Ja no see on juba ju ka midagi!
Nâeme varsti!
No comments:
Post a Comment