Gruusia harisussüsteemi vallutust alga!

Kui eile oli mul veidi igav, siis täna oli küll väga ote ja huvitav päev. Ma kohtusin, või õigemini mind tutvustati umbes kõigile inimestele siin koolis. No vähemalt kõigile tähtsatele!

Ma kohtusin 

Inglise keele osakonna juhiga ning tema abiga, 

pedagoogika osakonna juhiga ning kõigi nende kahe töötajaga seal osakonnas, kes inglise keelt oskasid, humanitaarteaduse osakonna juhiga, 

sotsiaalteaduse osakonna juhiga, 

spordi- ja vabaajategevuste osakonna juhiga, 

finatsosakonna juhiga, 

akadeemilise prorektoriga,

rektoriga, 

gruusia keele osakonna juhiga,

dormitooriumi juhiga (kuigi temaga me olime juba tutvunud)

ja veel mõnega koridoris, kelle ametiminetusest ma kas aru ei saanud või mis mulle meelde ei jäänud.

Ikka minumees David ees, mina järgi ja kõige lõpus davidimees, kelle nime ma vist ei ole kuulnudki, aga kes on väga tore. Lõpuks hakkas ikka juba piinlik ka...

Kui me hakkasime inglise keele osakonna juhi kabineti uksest sisse minema, vajus muidu nii rõõmus ja rõõsa David ( See on välissuhete onu, kes minuga siin tegeleb. Ta on tore!) totaalselt ära ja hakkas kuidagi kartlikuks. Ma siis küsisin, et mis värk on. David vastab, et see naisterahvas on ainus, keda ta peale oma ema, kardab. Okkou.... No mul tuli ikka ka ju veits hirm peale. Eriti, kuna meie eesmärk tema visiteerimisel ei olnud mitte ainult nägu tuttavaks teha, vaid ka aine või kaks välja lunida. Astume siis sisse. 

Laua taga istub selline 60ndates daam, ja daam, mitte tädi! Juuksed loomulikult soengus üleval, kulmud pähe joonistatud, huuled roosad, igas sõrmes suure kiviga sõrmus või klotser. Võtsin kogu oma esinemisjulguse ning -oskuse kokku, naeratasin ja istusime maha. Väga püüdliku ja rahuliku inglise keelega tutvustasin end ja olukorda, kuna David ei saanud suurt sõnagi suust. Tädi vastas ja tõesti väga head inglise keeles. Rääkisime nii 5 minutit ja probleemi justkui polnudki. Uuel kolmapäeval lähen tagasi ja saan teada, mis kell mu ainus klassiga tund olema saab. Ülejäänud loengud saavad olema individuaalõppes, oioi kui targaks ma saan!

Pedagoogika osakonnas, mis kirjade järgi on mu kodu-osakond, läksid tädide näod päris kaameks, kui osakonna juht neile ütles, et nad omi loenguid mulle inglise keeles andma peavad. Ma siis proovisin siluda, et äkki ikka saab nii, et ma võtan loenguid neilt, kes seda on kas varem teinud või valdavad keelt piisavas mahus. See rahustas tädid maha. Üks kummaline koht oli seal ka – üks tädidest küsis kui vana ma olen ja teine ohkas kohe südamest, et ma olevat nii ilus! Pisike puna tuli mulle küll näkku! :P

Mis minu jaoks oli vast kõige erutust tekitavam, oli külaskäik spordi- ja vabaajategevuse osakonda. Nimelt see onu, kellele ma tol konkreetsel korral naeratasin, ajab ka kohaliku rahvatantsu rühmaga asju. Ja suure suuga lubas mulle, et ma ikka saan sealt osa võtta. No eks näis, aga mõte tundub küll vägaväga põnevana!

Ootan juba järgmist nädalat, et reaalselt aru saada, mis aineid ma siin siis kokku võttes saan võtta ja mis süsteemi järgi.