Väga kentsakas oli eelmist postitust lugeda. Eriti, kuna see sai kirjutatud enne, kui eilne tegelikult pihta hakkas! :) Et aga kõik kõigest aru saaks, hakkan algusest uuesti pihta.
Kuljus käis eelmine õhu külas, see lükkas emotsioonid veidi sassi. Muu kõik on harilik. Ema veel helistab, et olen ma kindel, et mu lend väljub - Kuressaarest jäi hommikul lennuk udu tõttu väljumata. Noh, ta nii sama minu närviliseks muutmise pärast tegi nii :) Ma ei lase ennast segadusse viia. Teen köögis teed, siis aga äkki tuleb mulle meelde - MA JÄTSIN OMA PASSI SAAREMAALE!!!!!!!
Ülikiirelt arvuti lahti, et üle kontrollida, kas mul on Gruusiasse sisenemiseks kindasti passi vaja. Selgub, et ainult otse lendamiseks. Jumal tänatud! Lihtsalt nii igaks juhuks vaatan üle ka vahemaandumised ja minu suureks on Valgevenes isegi vaid vahemaandumiseks kindlalt vaja passi.
Pekki küll, mida ma nüüd teen??!?!? Helistan emale. Ta on Salmel, aga kupatab isa koju, sest ma tean täpselt kus mu pass on. Mina samal ajal helistan Kuressaare lennujaama, et küsida, mis kell läheb järgmine lennuk ja mis kell see sisse jõuab - aega on 40 minti, jõuab küll. Helistan isale, et teda täpselt instrueerida. Mu pass aga tavapärase koha peal ei ole! Äääää....Ok?!
Nüüd on küll kellad! Palun isal veel kord kõik mu kotid ja karbid läbi vaadata no äkki olen kogemata pannud kuhugi mujale. Ise helistan välisministeeriumisse, et teada saada, kas mul ikka kindlasti kindlasti on seda vaja. Sealt suunatakse mind Valgevene saatkonda Tallinnas. Seal ei võta keegi toru. Helistan uuesti vm. Sealt suunatakse mind siis nüüd Eesti saatkonda Valgevenes. Tore eesti noormees võtab toru ja minu küsimuse peale peaaegu pursatab naerda - no loomulikult on passi vaja!
Tänan viisakalt ja helistan isale tagasi. Ta ei ole siiani midagi leidnud ja on juba kaks korda kõik kotid läbi vaadanud ja põrandale kallanud. Hakkan nüüd endas kahtlema, äkki ma ikkagi automaatselt viskasin passi kotti. Kallan oma kohvrid põrandale laiali - ei midagi.
Ok, nüüd tuleb selgeks teha, kas on olemas mingi asendusdokument. Helistan Politseis- ja piirivalveametisse, sealt suunatakse mind ühe empaatiavõime täielikult kaotanud naisterahvani, kes ütleb, et kiirpass võtab kaks tööpäeva. Tänan viisakalt ja panen toru ära.
Selge, täna ma siis ei lenda.Kell on nii palju, et lennuk peaks ka juba väljunud olema. Lähen hoopis saarde ja otsin selle passi üles. Nüüd tuleb siis teavitada mu vastuvõtvat ülikooli Gruusias ja kogu asja koordineerivat ülikooli Saksamaal. Helistan Saksamaale, mulle vajalikku onu ei ole kontoris. Kuna mul Gruusia onu numbrit pole, siis talle kirjutan. Vajutan send nuppu, kui isa helistab - ta leidis passi üles! Nüüd siis padavai Kuressaare lennujaama. Äkki, ehk, võib-olla veel jõuab - lennuki väljumiseni on minut.
Ma olen ühte aegu rõõmus ja segaduses. Mis ma siis nüüd tegema pean. Kohe Gruusiasse tagasi ei kirjuta - no äkki ma siiski ei saa passi kätte.
Isa helistab uuesti - ta jõusid umbes täpselt viimasel sekundil ja andis passi stjuardessile, kes selle siis mulle lennujaamas üle annab. Tallinn-Kuressaare lennuk jõuab sisse 11.30, minu lennu registreerimine läheb lukku 12.15, peaks jõudma küll. Käbelt siis nüüd asjad kohvrisse tagasi, riided selga, takso tellida, kaks ampsu ka süüa ja minekut.
11:30 olen Tallinna lennujaamas. Selgub, et Kuressaare lend hilineb - tore, just seda mul vaja oligi. Peas trummeldavad sajad mõtted, miks kurat see siis nüüd nii läks! Kas see oli hea või halb! Kas see on halb enne millegi suure ja hirmsa eest hoiatamiseks?
11:50 jõuab Kuressaare lend sisse. 12:00 saan oma passi ja 12:12 istun oma väravas lennujaamas, et kohekohe lennukile istuda. Adrenaliin on kogu mõtlemise segi löönud. löön arvuti lahti, et inimestele teada anda, et siiski kõik õnnestus. Siis tuleb kõlaritest teada-anne - Helsingi lend lükkub edasi! HAHAHAAa! No mida?!?!? Universum ei taha, et ma Gruusiasse läheks. :)
No comments:
Post a Comment