Helsingi lend saabub ja väljub ja maandub. Kuna Tallinnas ei saanud nad mind Minski ja Kutaisi lennule registreerida, teen seda siin. Tütarlaps uurib ja puurib mu passi ja küsib igasugu küsimusi ja lõpuks saab see tehtud. tagant järele mõeldes olin ma ikka eriti tark, et mõlemad registreerimised Helsingis tegin, sest Minski lennujaamas ei oleks nad küll neid küsimusi mu käest osanud inglise keeles küsida ja mina ei oleks osanud vene keeles vastata.
Lennuk on eriti väike ja kitsas. Aga kuna tundub, et kõigil teistel on ka väga palju käsipagasit, siis ma ei muretse - küll nad mind peale lubavad.
Ja algab võrratu 6-tunnik Minski lennujaamas. Päris raudpingid pole, aga palju ka ei puudu. Poelettidel on ainult alkohol ja parfüümid. Absoluutselt mitte mingit kohvikukesekest ka ei ole. Ma otsustan magada mõned tunnid. See hommikune rabelemine on oma töö teinud ja mind ära väsitanud.
Nüüd läheb juba rutiinselt - kolmas lend päevas. Enne lennukisse istumist jõuan veel mõned leheküljed raamatut lugeda, mitte küll Kääbikut, aga tantsupeo kirjelduste raamatut.
Kutaisi lennujaamas ei olema küll üldse kindel, kas mu kohver ka kohale jõuab. Jõuab. küll veidi räsitud, aga täiesti olemas. Ootesaali ei saa praktiliselt sissegi astuda, sest piraattaksode juhid on vallitanud kogu ukseesise. Üks haagib ennast mullegi külge. Ma siis oma väga väga nigelas vene keeles ütlen, et ei taha teda. Aga mu keel on vist ikka väga vigane - ta ei lähe ära :) Ma nihutan oma kohvreid, onu tuleb järgi. Nihutan veel, onu ei jää mitte maha. Õnneks saabub mulle juba tuttav ülikooli välissuhete onu ja me lähme auto poole. Taksojuht vaatab mind küllalti pettunud pilgul.
Autos selgub, et David, see on onu nimi, ei ole mu teist kirja kätte saanud ja kui ma poleks Minskis enne lennukile istumist talle ka sõnumit taatnud, siis ta poleks mulle järgi tulnud. Vat kus lops!
Sõit ei ole pikk. Juba olengi oma uues kodus. Ja sellest täpsemalt juba järgmine kord!
Nonäedsiis! Universum ikkagi tahtis et sa kohale jõuaks :D
ReplyDeleteOotan juba uusi lugusid :)