Noooooniii, kaua tehtud kaunikene! See ei ole täieliselt minu süü, et käesolev
postitus nii kaua on viibinud, siin on lihtsalt jälle mingi Inerneti jamad ning
ma saan kasutada ainult Eksploorerit ja talle ka enamus leheküljed ei meeldi.
Aga parem Hilja kui Silja!
Teisipäeval,
pärast seda, kui olin pühapäeva õhtul 4 tundi Tbilisisse sõitnd, esmaspäeva
hommikul tunnikese lennujaama, tunnikese tagasi, endal silmad silmavee soolast
punased, ja järgmised neli tundi veel Kutaississe tagasi, kas ma olen teile
rääkinud kui kohtuvalt mühklikud on siinsed teed?, sain ma täiesti uue kogemuse
osaliseks. Nimelt on minu koduinstituudis komme, et umbes täpselt novembri
alguses kogutakse kogu esimene kursus kokku ja minnakse kõik koos ühte
vaaaaanaasse ja ilusasse kirikusse, kus siis kirikupapa uutele sõnad peale
loeb. No vot, ja nüüd siis oli se päev käes. Minu tund sattus just sellele
ajale, seega võttis mu kallis õpetaja mind oma sõpside kampa ja me läksime ka
püha üritust tunnistama. Teate, ca 40-aastased õppejõud ei ole mitte paremad
kui esmakursuslased – selle 2 tunni jooksul tehti vähemalt 100 poseeritud ja
vähem poseeritud pilti! Õhtul võis neid juba FB leida!
Aga tädid
iseenesest on väga toredad. Üks räägib ka veits inglise keelt, jube vahva
aksendiga. Nii minnes kui tulles oli autoraadio põhjas, sealt tuli vaheldumisi
umbes 10 aasta taguseid kassahitte ja loomulikult laulsid tädid kaasa. Minule
ootamatult ei pööranud me tagasitulles ülikooli poole, vaid läksime hinkaalisid
sööma. Jälle sai palju nalja! Väga tore päev oli.
Ma ilmselt käin
siin rohkem teatris kui kodus, sest reedel tegin ma seda jälle - käisin nimelt
ooperis. Asi algas hoopis aga sellest, et neljapäeval oli koolis ühe kunagise
vilistlase, nüüdse maailmakuulsa dirigendi kontserdikene. Noh, tegelikult oli
tema nagu saatejuht ja vahetekstihõikaja kuniks kaks ooperilauljat hinge
tõmbasid. Kõik, mis laval toimus, oli väga kena! Aga see, mis moodi saal
käitus, tekitas piinlikkust. – Pärast kahte laulu said lapsed aru, et
klassikaline muusika ei ole nende jaoks ja hakkasid saalist välja voorima.
Suhteliselt vaikselt, aga märgatavalt. Siis ühel hetkel tõusis püsti kõigi
kardetud inglise keele osakonna juht, Madonna, ja läks istus ukse juurde.
Sellest alates pidid kõik, kes väljumiseks olid ukse juurde läinud, otsa ringi
pöörama ning tagasi istuma. Jeeeebus! No ega nad siis sellega ei leppinud!
Mingil hetkel läks seal ikka juba müraks kätte ära. Nii ei teagi ma, kas mul
oli rohkem piinlik ülikoolis käivate laste pärast, kes ei tea, mida
klassikaline muusika endast kujutab, või õppejõu pärast, kes neid lapsi kui
lapsi ka kohtles.
Reedel aga siis
oli ooper. Mu inglise keele õppejõud sebis mulle kutse. Seal kohtusime ka
lõpuks ka Harryga. Harry on on inglise
vanamees, kes ühel jooksuüritusel Triinuga kokku juhtus. Vestlusest selgus, et
Harry elab Kutasis ja on inglise keele rääkimise näljas ning minul ju ka ei ole
just liiga palju vestluskaaslasi. Nii andis ta Triinule oma nr ja me ühendusime
sms-i teel. Proovisime ja proovisime kohtuda, aga ei tulnud välja. Siis lõpuks
reedel selgus, et me mõlemad läheme teatrisse ning mis saaks olla parem koht
kohtumiseks. Pärast teatrit läksime kohvikusse ja juttu jätkus kauemaks, punane
vein aitas ka kaasa. Väga vinge vana on! Sajas kohas eland, veel sajas
reisinud. Olemuselt hästi nooruslik! Meil julmalt hästi klappis kohe.
See oli ka
ilmselt üks põhjusi, miks ta mind pühapäeval oma kahe kolleegiga koos ühele
päevareisile kutsus. Käisime ühe mäe taga, teise otsas olevas külakeses. Mul ei
ole nii siirast kohtumist grusiinidega varem olnud! Ma olen täiesti lummatud
inimeste külalislahkusest, lõputust siirusest ning naeratustest! Mis sest, et
sellest paar hammast puudu oli. Vaimustav! Mul ei ole sõnu,et seda teile
vääriliselt kirjeldada... See ongi see Gruusia, mille pärast ma siia tulin!!
Täna proovisin ma
kohalikud meditsiiniteenused ära. Kõlbab küll! J
PS: Mu maailma parim õde sai uue lapse! Mul on nii hea meel! Õhupallid ja värgid!
No comments:
Post a Comment