Lõpuks juhtus see, mida ma olin juba ammu oodanud-kartnud.

See oli lihtsalt üks eriti veider nädalavahetus. Ma kõigest ei räägi, aga ühest siiski. Nimelt tänasest maršutkasõidust liinil Tblisi-Kutaisi.

Loomulikult ütles bussionu mulle, et väljub nii 30 min pärast, et istugu ma aga sisse. Tegingi nii. Rahvast vaikselt kogunes. Üks must tuli ka. No eks ma eeldasin, et ta üks nendest minu kooli Nigeeria poistest on. Ma ei lasknud ennast häirida.

Mingil hetkel, kui aega oli möödunud juba oluliselt rohkem kui 30 min, tõusis must poiss püsti ja läks bussionuga õiendama, kogu bussi mõtteline toetus taskus. Midagi nad seal õues seletasid, poiss jäi bussi kõrvale seisma, onu läks ära. Ma siis läksin ka õue ja küsisin poisi käest, et mida onu ütles. Must tegi niii suured valged silmad kui mind inglise keelt rääkimas kuulis!

Lõpuks sai ka bussijuhi meelest aeg sinna maale ja me saime teele asuda. Ainult pool tundi lubatust hiljem.

Terve esimese poole teest rääkisime neegripoisiga juttu. Maik on väga vahva sell. Trummar muu hulgas.

Siis tuli bussijuhi lõunapaus. Ja siis läks põnevaks. Nimelt istusid marsa tagumises otsas, ehk siis suht kohe meie taga, kolm kohalikku noorsandi. Esimese hooga hakkasid Maikiga jutlema ja Maik tublisti gruusia keeles pursis vastu! Siis mingist hetkest tulin mina päevakorda. Ja nii see jäi terveks ülejäänud pooleks teeks.

Nimelt rääkis üks noormeestest tsipakene inglise keelt ja see andis talle kohuse ka oma sõpru mulle tõlkida. Mida ta ei osanud, seda küsiti Maiki käest gruusia tõlkena – nii hea Maiki keel nüüd küll tegelt polnud. Igal juhul olid nad väga loomingulised kompliment tehes. Ma ikka nii mitmel juhul hoidsin ennast naerma purskamast. Üks mu lemmikuid oli – your eyes are my life (sinu silmad on minu elu). Ja siis palus ta pidevalt bussijuhil jälle korraks tuled põlema panna, et ta mu silmi näeks. Ja musi tegemise luba palus, seda ta ei saanud. Ja siis mingil hetkel hakkas ta laulma. Terve buss elas ta pingutustele kaasa! Ühel hetkel hakkas bussijuht veel nõu ka andma, poiss tänas, bussitäis rahvast naeris kõhud kõveras.

Eks nad veidikene nördinud olid, kui me Maikiga bussist väljusime ja kohalikud noormehed minu numbrit ei saanudki, aga mis teha. J Igal juhul oli see üks äärmiselt veider maršutka sõit. Aga sellele nädalavahetusele vägagi sobiv!