Lõpud väsivad kuidagi ära mul. Nagu blogimise mõttes... Ja asi ei ole selles, et ma midagi ei teeks! Vastupidi - mul ei ole viimase paari kuu jooksul enne nii palju tegemist olnudki. Ja asi ei ole ainult ka selles, et mul väga kiire oleks - kasvõi jupi kaupa saaks postituse kokku panna. Lihtsalt.. kuidagi vajub ära...
Eelmine nädal oli super, eriti nädalavahetus!! Täis head sööki ja jooki, muusikat ja inimesi. Väga huvitavaid inimkooslusi. Naeru! Sekka pisut kurbust, üks baariletil tantsimine, uus perekond, liblikad, lumi, selle aasta esimene piparkook, täitsa esimene raamatuesitlus..... Mul oli meeldejääv nädal!
See nädal on kuidagi keeruline olnud. Nagu, tore, aga keeruline. Ma olin juba unustanud, kui kehva hüvastijätja ma olen. Nüüd tuleb küll meelde, kuidas ma Küprosel ulgusin viimased paar nädalat. Päris nii hull see kord ei ole, aga väga kurb on küll.
Ma igatsen oma inimesi Eestis ja väga tahan teie juurde tagasi, päriselt! Aga ma tunnen ka, et jätan siia maha äärmiselt võimekad ja ilusad ja toredad ja imetlusväärsed inimesed, kellelt mul oleks nii palju õppida, kelle seltskonda ma naudin, kes minu seltskonda naudivad! Ma tunnen, et minust hakatakse puudust tundma ja see tunne on samal ajal hea ja halb tunne. See on ikka nii äärmiselt eestlaslik, et algul ei saa vedama ja hiljem ei saa pidama... Kogu aeg mingi pisar kraabib kuskil kurgus!
Aga aitab nukrutsemisest! Võtame viimast! :)
Näeme varsti!
No comments:
Post a Comment