Kust läheb grusiinide külalislahkuse ning sõbralikkuse piir ja mis hetkest võin ma ärevaks muutuda

 Mäletate, ma rääkisin teile sellest naabertoa proffessorist? Tuleb välja, et ta ei olegi iraanlane vaid pesuehtne grusiin, kes lihtsalt valdab iraani keelt ning on selle ala spetsialist. No vot. Ja siin nüüd siis tekibki mul päris mitu küsimust. Või õigemini, tekib üks küsimus – kui mitu põsemusi ja komplimenti on ok ning mis hetkest peaks ma ettevaatlik olema?

Olukord selline:
Ma kolisin teise tuppa. Pakin rahulikult omi asju lahti kui ta mind sööma kutsub. Mis on ju tore, sest söönud ma veel polnud. Vaatasin, et ta on kenasti laua katnud ning mõtlesin, et on hea aeg pitsike vanakat sõpruse märgiks ära juua. Grusiinilie kohaselt tegi ta sinna juurde loomulikult palju tooste ja kiidusõnu, millest ma vähemalt kolmveerandist küll aru ei saanud, aga ta näost oli näha, et ega ta midagi halba ei ütelnud. Ja no ma siis proovisin ka öelda, et on ikka väga tore, et me kohtusime jne. Ja kuna mul sõnu suust välja ei tulnud, siis ta kohe hooga täiendas mu lauseid. Ma ei tea täpselt, mis ta ütles, aga tal endal oli vähemalt nägu naeratust täis.

Rääkisime, et ma rahvatantsu teen ja ta küsis rahvariiete kohta. Mul tuli siis meelde, et mu kallis Kuljus tegi mulle tagasitulekuni päevade lugemiseks kalendri kaasa. Seal on kah mõned rahvariided näha. Tõin tallegi vaatamiseks. No ja siis tüüp saigi kuidagi väga väga rõõmsaks! Kukkus mind musitama ja kallistama ja ütles, et ma olen ikka väga hea tüdruk jne.

Vabalt võibki olla, et see on lihtsalt tavapärane rõõmus grusiin. Aga minu jaoks on ta jummala võõras vanamees ja ma ei taha teda nii väga musitada ja kallistada. Katsusin võimalikult viisakalt end lahti sikutada ja oma tuppa minna.

Veidi aega läks mööda ja ta tuleb koputab mu uksele. Ta tahab mulle kingitust teha! Kommikarp. Midagi ta räägib juurde ka, aga ma ei saa sellest aru. Mis mul muud üle jääb – võtab karbi tänulikult vastu. Ja jälle! No ma ei saa aru....

Ta läheb homme ära ja siis tuleb kahe nädala pärast uuesti. Ma pean endale selleks ajaks jõudma päris sõbrad tekitada, et mul oleks põhjust kodust ära olla kuniks ta siin on.

Ja ma üldse ei taha olla ebaviisakas ja ma saan aru, et võõral maal tuleb kohalikke kombeid austada, aga ma olen liiga.. noh...eestlane selle jaoks.